Olen siin Nahkanuia ajaveebis juba avaldanud mõningaid mälestusi. Näiteks oma vanaema Ilse Adramus mälestused aga ka killukesi Tõnis Avarmaa omadest. Tänu Maaritile saan ma pakkuda tema vanaisa Arved Piiroja soravas vormis mälestusi lapsepõlvest Väinjärve mõisas ja külas. Avaldan selle lõikudena, et tekst ei veniks liiga pikaks ja huvi jaguks kauemaks! Aitäh Maaritile!
Esimeses osas tuleb pisut juttu Arvedi sünnikodust, pikemalt peatutakse lapsele eredalt meelde jäänud isikutel nagu Väinjärve sepp, Mustla-Sass ja Loll Mann.
“Minu lapsepõlve aastate mälestuste killud algavad ajal, millal meie pere elas endise Väinjärve mõisale kuulunud hoonete kompleksis, mis koosnes suurest tööhobuste tallist, põllutööriistade kuurist ja kahest mõisa tööliste elumajast ning mõisa sepikojast koos sepa eluruumidega, mis olid ühe katuse all. Ühes nendest töölismajades elasid minu ema ja isa oma suure perega ja seda kutsusime hiljem alltoaks. Varem elati moonamajas, mis asus nn Moonakülas.Meid oli viis venda ja üks õde. Gustav Rudolf sündis 1902. a, Oskar Ferdinand 1906. a, Julius Albrecht 1908. a, Magda Marie 1912. a, Kaarel 1916. a ja mina – Arved 1920. a. Vennad August, Oskar ja Julius olid kooliskäimise juba lõpetanud, Magda ja Kaarel käisid veel Väinjärve algkoolis.
Siin talli- ja tööriistakuuri siseõuel, mis oli küllalt suur, oli meile – lastele hea mängumaa. Õu oli lõunapoole avatud ja muutus kevadel juba varakult kuivaks ning oli tuulte eest varjatud. Seal siis kevadeti suurem osa vabast ajast mööda saadeti. Enam ei mäleta, mis olid nende mängude nimed ja millega mängiti, aga oli seal kõike: nuttu, naeru, kisa-kära üle kõige ning vahel löödi ka “lahinguid”. Kevadistel päevadel muutus män-guseltskond päeva jooksul tublisti, sest suuremad lapsed käisid ennelõunal kõik koolis. Eks mõnele mängijale pandi vahel kodus ka kohustused peale ja ta oli sunnitud mängust loobuma, aga kui jälle pääses, siis oli ko-he teiste juures tagasi.
Juba varakevadest alates, kui oli päikest, oli siin hea mängida ja vigureid teha. Mängukaaslastest puudus ei olnud, sest siin elas mitu perekonda ning lapsi oli 6-7 ja igavust ei tuntud. Lähedal oli ka mõisa sepikoda, kus tihtipeale käisin ja imetlesin vana sepa tööd, kui ta ääsi juures punasest rauatükist kõiksugu asju valmis tagus, sealjuures ise rääkides, mis sellest tuleb. Laste vastu oli ta päris leplik ja vahel tegi nalja ka.
Küll olid need hobuserauad, uksehinged, uksekäepidemed ja haagid. Kõige huvitavam meile – poistele oli see, kuidas sepp hobuseid rautas. Neid hobuseid oli igasuguseid oma käitumise poolest: ühed olid nii rahulikud, et võis kõhu alt läbi käia, aga teised olid perud ja pöörased ning sepp ja ta abiline tegid igasugu võtteid, et saaks ikka kuidagi rauad alla lüüa. Vahel sai ka mõni asjaosaline tõsiselt kannatada ja eks siis nuheldi seda vaest hobust mehemoodi.
Sepikoja kõrval asusid sepa pere eluruumid: muldpõrandaga köök ja tuba, kus ma käisin kilgi laulu kuulamas. Meie tubades sarnast “ lauljat “ ei olnud. Sepast veel niipalju, et ta oli kõva viinamees. Meile – lastele tegi see muidugi nalja, kui ta purjus peaga ja lauluga hobustega kihutas ja kõva lärmi tegi. Ega siis tast töötegijat polnud. Mis oli aga kõige hullem – purjus peaga oli ta väga kuri, mille all naine ja lapsed palju kannatama pidid. Sepp sõimas kõiki, kes talle meelepärased polnud, isegi konstaablit, kellega tal oli tihti kokkupuutumisi ikka selle joomahulluse pärast ja temast hoiti siis lihtsalt eemale.
Suviti, kui korraldati suuri aiapidusid, oli sepp alati platsis, ostis endale puhvetist joogipoolist ja siis oli teada, et läheb märuliks jälle lahti. Ta sõimas alati ja oli ka muid pahandusi. Pidude ajal oli politsei kohal ja teda trahviti ka, kuid mõne aja pärast kordus kõik jälle.
Meie elukoht asus maantee ääres, kust sõitsid ja käisid läbi mitme küla inimesed, et minna Koeru, kirikusse, laadale, poodidesse ja vallamajasse. Kevadel oli kombeks, see oli vist 1. mai paiku, kevadpidu pidada. Koeru poolt tuli orkester ja lauluga rongkäik, kus oli palju lõbusaid ja kärarikkaid inimesi ning nad läksid teed pidi Väinjärve mõisa juurde. Hiljem kuulsin vanematelt vendadelt, et oli toimunud pidu suure kära ja tralliga. Jah, see orkester on selgelt meeles!
Talvisest ajast on alltoa ( mõisa ) juurest meeles vähe, sest ilmselt polnud mul nii häid riideid, et oleksin saanud pikalt õues olla ja hullata. Meil oli vendade poolt tehtud lihtne laudadest kelk, millega sai mõnikord Hällimäest alla laskmas käia. Lumi oli väga sügav ja kelgutada sai ainult suurt teed mööda.
Meeles on veel lugu sandist, kes käis ringi mööda külasid ja teda kutsuti Mustlas-Sassiks. Ta oli vähearenenud ega osanud ladusalt rääkida, tegi vahel imelikke hääli ning oli hirmus must ja kasimatu, viletsad riided seljas. Sass liikus suviti ja kui oli juba kuulda, et ta on külla jõudnud, hoiatati lapsi, et talle liiga lähedale ei läheks, sest mine tea, mida ta ette võtab. Külarahvas andis talle alati süüa, mida pandi talle ka kaasa, ja vahel anti isegi riideesemeid. Polnud kuulda, et ta oleks kusagil pahandust teinud, aga lapsi hirmutati alati Sassiga, kui vaja oli.
Külas liikus veel ringi üks keskealine meesterahvas, kes oli vaimuhaige ja elas teises külas koos vanematega, kelle hoole ja valve teda hoiti. Vahel pääses ta liikuma ja käis perest peresse, kuid temaga ei saanud eriti juttu ajada, ta tegi imelikke hääli ning tahtis alati süüa. Temaga pidi ettevaatlik olema, sest vahel käisid tal hullud hood peale ja sel puhul pandi ta kodus kinni mõneks ajaks, kuni hoog üle läks. Kord tuli ta jälle meile, kuid õnneks oli ema kodus ning andis talle süüa ja rääkis temaga rahulikult. Pärast söömist läks ta ilusti minema.
Veel käis külasid mööda üks napakas naisterahvas, keda kutsuti Lolliks Manniks ja kes oli alati naerunäoline ning hästi kõva jutuga. Manni laulis alati lorilaule ja tegi rumalat nalja. Vahel, kui tuju paha oli, hirmutas ta lapsi, aga teda ohtlikuks ei peetud. Ma ei tea, kas teised lapsed pa-nid tähele võõrapäraseid või imelikuks muutuvaid inimesi teatud olukorras või ajahetkel, aga mul oli küll imelik vaadata selliseid veidraks muutunud inimesi.”
Jätkub …