Tallinnas käidud. Tulemuse eest räägib fakt, et läksin pärast seda õhtul poodi ja ostsin pudeli õlut – esialgu alkoholivaba. :) Ma olen ju täiskarsklane. Aga kuna linnas toimunu Nahkanuiat väga ei puuduta, ma üksikasjadesse ei lasku (vähemalt mitte selles postituses).
Mati on endiselt haige ja lasteaeda ei pääse, vaid peab selle nädala kodus olema. Paar päeva on tal hääl täitsa ära olnud ja siis ta kraaksus niimoodi hästi armsalt. Mannil pole kah kõige parem nagu tänane arsti juures käik näitas. Rahu vajab temagi! Katsume siin tasapisi nende asjadega toime tulla.
Nahkanuiale naastes leidsime kööki üles pandud hiirelõksust surnud hiire. See on järjekorras kolmas lõksuga püütud hiir. Esimese saime samuti köögist ja teine langes juustu ohvriks pööningul. Lisaks muidugi need sissetungijad, kes ohtralt mürki endale sisse söövad ja siis kusagile ennast surema veavad. Viimati leidsin ühe sellise pööningult keset põrandat, kaks hiirt on olnud tapeedirullide vahel, mis nüüd said minema visatud.
Igatahes püüame siin kõikide vahenditega tagasi lüüa igasügisest näriliste rünnakut soojematesse ja toidurikkamatesse kohtadesse. Kuna oleme siin künkal ainsad, langeb rünnaku raskuspunkt ilmselt meile. Eelmistel aastatel seda probleemi polnud, sest maja oli kütmata ja ilmselt just seetõttu mitte eriti perspektiivikas. Võib muidugi olla, et põhjus oli veelgi proosalisem, me nimelt ei kuulnud hiiri kuna me siin ei ööbinud.
Igal juhul on tegemist küllaltki vastikute naabritega. Imestan ikka, kust nad siia sisse saavad. Vundament on korralikult soojustatud ja avad sissepugemiseks puuduvad. Ainsa kohana saaks majja tungida läbi laudadega suletud endise kuivkäimla, mis tänasel päeval veesõlme kohta peab, ning mille puidust luugi praod ainsana läbipugemissuured näivad. Või siis mööda seina üles ja siis tuulekasti õhutusavade vahelt sisse. Ja oleks, et need hiired on veel väikesed! Ei, igavesed jurakad!
Mati ka pelgab neid hiiri ja ei taha kuidagi üksi olla. Ikka pean mina või Maarja temaga samas toas olema. Ei oska temalt kuidagi seda hirmu ära võtta, ehk taandub ise aja jooksul. Surnud hiiri uurib ta küll meelsasti ja lähemalt kui tarvis oleks!
Eriti vastik on kuulata hiirte jooksukrabinat pööningu põrandal, mis on tegelikult toa lagi ja kaetud paberiga. Ärkad öösel üles ja kuuled kuidas üleval käib pidu. Pidu on muidugi ka allkorrusel, kui ülevalt kostub lõksu klõpsatus.
Ja ma ei tea endiselt, miks ei taha minu viimased pildialbumisse üles laetud matkapildid ennast postituses näidata. Uurin edasi võimalikke põhjuseid.