28. augusti Maalehes ilmus Ivo Linna artikkel “Maarahvas on linlasest parem“. Artikkel jäi mulle silma, sest seal oli puudutatud mitmeid intrigeerivaid teemasid, millega igal maale kolinud või kolival inimesel tuleb varem või hiljem kokku puutuda.
Minu jaoks taandus kogu artikli sisu ühele, et on olemas maarahvas ehk põliselanik, kelle väärtushinnangud on alati õiged ja õiglased, ning linnainimene, kes on ja jääb kuhu iganes ta ka ei koliks ikka võõraks ja sissetungijaks.
Kes on üldse kohalik? Kas keegi, kes on kuskil elanud mingi teatud hulga aega? Omab vallas, külas sissekirjutust? Peab ennast ise kohalikuks? Kelle perekonna juured kohapeal ulatuvad kaugele minevikku? Tegelikult on need kõik ju puhtemotsionaalsed hinnangud. Olgu, jätame välja sissekirjutuse või kohapeal elatud aastad kuigi terve mõistuse seisukohalt ei tee maainimesest maainimest ega kohalikust kohalikku mingisugune statistiline näitaja. Otsustav on ikka mõtteviis ja maale kolinu suhtumine kohalikku ellu.
Võtame näiteks minu enda. Olen sageli kuulnud vestlustes tahtmatult ennast vastandatuna kohalikele. Kuid milline kohalik teab nii üksikasjalikult nagu mina oma küla ja/või pere ajalugu? Usun, et enamik neist omab ülevaadet sellest niipalju kui seda on meelde jäänud vanemate ja külarahva juttudest, mitte enam. Või siis näiteks kohapeal elatud aastad. Minu suguvõsa juured Nahkanuial ja Jõekülas ulatuvad vähemalt 18. sajandisse, kui mitte kaugemale. Asukohapõhise määratluse puhul tuleb kõigil tunnistada, et minu pere on Nahkanuia külas ainus – seega oleme me seal ka ainsad kohalikud. Kas Rõhu küla elanikul oleks tulla mulle õigus ütlema, et ma pole kohalik? Kindlasti mitte! Tema õigus, kui see üldse kehtib, käib Rõhu kohta. Kohe kui ta laiendab selle naaberkülale, on mul õigus pidada ennast kohalikuks mulle sobiva territooriumi mõttes. Näiteks olen elupõline järvakas ja Nahkanuia on kaheldamatult Järvamaa. Ja kui rääkida sissekirjutusest, siis ka see on mul olemas. Olen ametlikult sisse kirjutatud Männi talus (kinnistu nimi), Koeru vallas, Järvamaal.
Seega jääb üle ainult mõtteviis ja soov kohalikku elu edendada. Kui me võtame näiteks Rõhu küla, peame tõdema, et sealt voolab elu minema. Kõik need nn kohalikud noored on sealt putku pannud või panemas. Vanad surevad ja noored lähevad. Sellises olukorras on iga maale jäädavalt elama koliv inimene juba selle otsuse tegemisel kohalik, ilma igasuguse diskussioonita.
Minu missioon on Nahkanuia elule tagasi tuua, tehes seda loodus- ja keskkonnasõbralikult. See tähendab, et kui me räägime turismist, siis ainult selle loodussõbralikust vormist. Või kui me räägime uutest hoonetest, peavad need sobima keskkonda ning nende ehitus ei tohi rikkuda olemasolevaid teid ega haljastust. Maad peavad olema haritud ja korras. Kui vähegi võimalik, peab küla elama aktiivset seltsielu. Kas maainimene mõtleb nii? Vaevalt. Nemad on iseenda paremuses nii veendunud, et nagu Ivo Linna tõetruult kirjutab, muretsevad peamiselt selle pärast, “et uustulnukas jumala pärast tema piiri ei rikuks ega tema ellu nina ei topiks”: Eks meil sellepärast ongi maal põllud harimata või väikese kildkonna (sageli mittekohalikest) põllumeeste harida. Eks sellepärast puudubki maal seltsielu, sest naabri lehm käis eile minu aiamaal ja ma temaga ei suhtle.
Pean siinkohal tegema ühe vahelemärkuse ja ütlema, et ma ei taha üldistada vaid ainult tuua välja Ivo Linna artiklis toodud kohad, mis tunduvad maainimesi põhjendamatult õigustavat. Sest nagu ma aru saan, jälgib maainimene kiivalt seda, et uustulnuk tema piiri ei rikuks aga uustulnuka omast võib täie tambiga üle lasta! ATV-ga veel kui selline olemas on! Ja siis tegema näo nagu see oleks põline käigutee. Ongi käigutee – mõeldud jalgsi või hobusega läbimiseks, mitte tänapäevase raske- või rallitehnikaga.
Ivo Linna arvates saab linnainimene maainimeseks ehk põliselanikuks “selle koha vastu huvi tundes ja suhtudes põliselanikesse nii, nagu ta tahab, et temasse suhtutaks.” Ja kui ma siis tunnen huvi, kellega ma peaks sellest rääkima? Kes viitsib kuulata seda, mida ma arhiividest välja kaevasin? Kellega arutada tee kordategemise eelarvet isiklikkudest vahenditest? Ühel juhul puudub huvi, teisel puhul raha – lõpptulemus on sama. Mõned vanemad elanikud kindlasti, nemad on teisest puust aga noortel “kohalikel” ja “põliselanikel” on sügavalt savi, kes tema vanavanaisa oli ja kus elas. Samas on noored need kõige suuremad sildistajad. Ja siis maainimese soovidega arvestamine! Hetkel võiks öelda nii, et minu soovidega maal arvestab ehk 1/3 neid maainimesi, kellega ma kokku puutun. Teistele on ikka tähtsad nende enda soovid ja tahtmised. On võimatu saada maainimeseks neist veelgi enam eristudes? Aga seda Ivo Linna ju tahab, kutsudes linlasi kohalik elu vastu huvi tundma ja suhtumist muutma.
“Ei tohi üritada mängida mingisugust Tallinna ülemust ega maainimestesse põlglikult suhtuda, sest tegelikult on nemad paremad kui meie, linlased,” ütleb Ivo Linna peaaegu lõpetuseks. Fred Jüssi ütles ühes raadiosaates, et ‘maainimene linnastub linna minemata’ ja ma olen temaga nõus. Kui rääkida ülbusest ja põlgusest, siis siin on ilmselt tegemist valdkonnaga kus mõlemal poolel on süüd rohkem kui maha pesta jõuaks. On maainimesi ehk kohalikke, kes on ülbemad kui kõige ülbemad linnainimesed keda kohanud olen.
Ma arvan end tegelikult aru saavat, mida Ivo Linna öelda tahab ja ma austan teda selle eest, mis ta Muhus teinud on. Usun, et meie väärtushinnangud klapivad suuremas osas kokku. Küll ei anna see mingit põhjust luua (sageli ainult artiklitest toituvale eestlasele) põhjust kujundada arvamust praegusest maarahvast kui migist ideaalsest inimtõust, inimestest kes elavad põliste kommete ning õiguste järgi. Minu arvates on liigagi paljudes külades oht kaotada igasugune side “maarahvaga” pärast praeguste vanade mätta alla pugemist. Noorem rahvas on juba nüüd ka maal elades ise linnarahvas ja seega mitte grammigi parem, põlisem ega kohalikum.
PS! Mind tervitavad maal olles kõik kui ma ise selleks valmisolekut üles näitan. Ka need kellega esmakordselt kohtun. Ja abi pole ka keegi siiani keeldunud pakkumast!
Kohalik Marko