Jõudsime Nahkanuiale täna ennelõunal, auto täis igasuguseid asju. Oleme siiski järjekindlad ja tühjendame oma Paide elamist, et lõplikult Nippi Kõrsile sisse kolida. Plaanide kohaselt peaks see juhtuma septembri jooksul aga nagu ebatäiuslikus maailmas ikka, võtab kõik natuke rohkem aega.
Kuna ilm oli endiselt kuiv ja ilus, otsustasin aias muru niita. Muru enda pärast poleks seda ehk isegi vaja olnud aga näha oli, et meie aialoom mutt on ülekäte läinud ja vajab taltsutamist. Lisaks täidab niitmine veel üht olulist funktisooni, purustades puude otsast alla langenud lehed ja muudab aia jälle roheliseks. Nii peaksime säästma endale pisut lisaaega riisumisest, mis meid külmemate ilmade saabudes nii ehk naa ees ootab. Kui olin ära niitnud ka meie kõige suurema muruplatsi maja põhjaküljel, läks traktor rikki. Rikksiolek seisnes selles, et mootor küll töötas aga terasid järgi ei lülitanud. Uurisin pisut asja ja avastasin, et peasüüdlane on üks purunenud vedru, mille ülesanne oli hoida rullikuid ja rullikutega koos ka terasid ringiajavat rihma pingul. Usun, et saan selle detaili välja vahetada.
Teiseks katsin kinni sansõlme. Nüüdseks juba paar nädalat tagasi tellisin Paides ühelt koolivennalt plekist katted, mis nädalakese asjaolude sunnil kohaletoimetamist ootasid. Ja siis veel paar päeva paigaldamist. Ega nüüdksi asi päris valmis ei ole, sest plekid on aluspinna külge kinnitamata. Selleks läheb vaja tihendiga kruve, mida mul polnud. Osta tuleb ka jupp aknatihendit ja kaks käepidet, mille abil luugi üks pool sõlmele juurdepääsuks eest tõsta.
Pisut murdin pead selle üle, mida plekkidele alla panna. Kaalusin vineeri, laudu aga lõpuks avastasin aidast paksema OSB plaadi. Arvasin sellel olevat parima kaalu ja vastupidavuse suhte (peab saama peal seista) ning asi oli otsustatud. Pisut saagimist ja nüüd näeb endine peldikuauk välja selline nagu ülal. Võiks ju arvata, et see on isegi hiirekindel.
Kõige lõpuks otsustasin vaatamata ema keelule kaevata augud Jüri poolt kohale toodud tulevase värava postitele maatüki piiril. Keelu all pean silmas oma selga, mis täna hommikul juba parem oli aga mille ma OSB plaati venitades jälle valusaks ajasin.
Kaevamine võttis eeldatust vähem aega. Vastavalt Jüri soovitusele tegin augud umbes meetri sügavused. Pinnasega on meil nagu on. Pehmele ja mustale mullale järgneb umbes 30-40 cm sügavusel kividega segamini savi. Kleepuv ja tatine. Nagu sellest veel vähe oleks olnud, oli mõlema augu põhjas suur kivi, mis tuli kangi, labida ja käte abil sealt välja koukida. Ülesande muutis raskemaks see, et 80-90 sentimeetri sügavusel imbus auku vesi, mis saviga segunedes moodustas tõelise vaakumi. Mõlemad kivid tulid lõpuks vägeva lurtsatusega välja, muidugi pärast seda, kui ma olin ise pea ees augus neid seal mehemoodi sikutanud. Ja postid püsti!
Nüüd läheb postide varustamisega pisut aega. Urmaselt, oma pikaajaliselt koostööpartnerilt firmast Kolm Lõvi, tellisin ära selgitava sildi, mille panen ühe posti külge. Vaja on osta kett ja lukk. Rajada kruusaga kaetud koht ümberkeeramiseks ja paigaldada Rõhu ristmikule tupiku märk nagu lubatud. Alles siis saab keti üles tõmmata ja tee sulgeda. Aga ongi parem, et asjad toimuvad järk-järgult, siis saavad "kohalikud" olukorraga harjuda.
Tegelikult toimetuste pool siiski postide paigaldamisega ei lõppenud! Tuppa tulles seisis mul ees Elioni ühenduse juhtmevabaks muutmine, et mul ja Maarjal oleks võimalik samaaegselt internetis olla ja teha seda vähem paikselt kui lühikese kollase kaabli otsas rippudes. See õnnestus! Suutsin iseseisvalt wifi jagaja seadistada ja nüüd toimib vähemalt minu arvuti laitmatult.
Täna olen kaua üleval, homme hommikul magan pikalt! Mati juba noriseb (minu voodis) ja Maarja on tema kõrval. Lähen otsin endale köögist midagi süüa!