Täna on Eesti Vabariigi 92. aastapäev! Raadioeeter on täis isamaalisi laule ja telerist võib näha kõike seda, mida aastate jooksul on Eestimaa kohta mõeldud ja öeldud. Mõtlesin, et kirjutan ise ka paar rida sellest, milliseid mõtteid aasta suursündmus minu meelde toob. (Loetu taustal soovitan kuulata lugu “Las jääda ükski mets” – pane see enne järgmise lõigu juurde minemist mängima!)
Eestlased on elanud Läänemere kallastel ligikaudu 11 000 aastat. Selle aja jooksul on välja kujunenud nende keel, kombed, kultuur. Kõike seda ei ole meis vorminud mitte omariiklus vaid keskkond. Metsad, millest on tulnud välja raiuda põllud ja talukohad, rabad, millest läbi ehitada teed, karmid ilmastikuolud, millega võideldes muutuda sellisteks nagu me oleme – pisut kinniseks aga samas – heas mõttes – jonnakaks ja kangekaelseks rahvaks. Ka oma riik sai tekkida ainult seetõttu, et olid inimesed kelle identiteet ja kultuur erines neid ümbritsevate rahvaste omast.
Just seetõttu eelistan mina eestlusele ja eestlaseks olemisele mõelda eelkõige selle maa ja mitte riigi võtmes. Just seepärast kasutaksin ma oma kiindumuse väljendamiseks pigem sõna kodumaa kui isamaa. Viimane seondub minu jaoks enam omariikluse ning poliitiliste ambitsioonide kui armastusega oma kodu ja maa vastu! Jäid ju eestlased eestlasteks ning oma kodumaale ka siis kui loendamatute sajandite jooksul on tulnud alluda võõrastele rahvastele, olla lugematute sõdade tunnistajaks ning kõige selle kõrval tulla toime igapäevatoimetustega.
Olen kuulnud Fred Jüssit rääkimast Eesti maast ja sellest kuidas see pole teda kunagi alt vedanud. Aga ma ei mäleta teda kordagi rääkimas samas võtmes Eesti riigist! Nii arvan ja mõtlen minagi. Minu kodu on osake Eesti maast, selle rabadest, metsadest, jõgedest ja järvedest. Selle külmadest talvedest ja poristest sügistest, linnulaulu täis kevadest ning kõrreliste järel lõhnavast suvest. Riigikord võib muutuda, Eesti riik kaduda aga Eesti maa ei muutu ega kao kunagi. Ta jääb alati selliseks nagu ta oli meie isade ajal ja saab olema ka lastele. Kõik see, millest ammutasid endale keha- ja vaimutoitu eelmised põlved, on olemas ka järgmistele.
On selge, et riigikorral ja riigikorral on vahe ning oma riik on midagi enamat võõraste valitsusest. Kuid see ei saa olla ega olegi eestluse või eestlaseks olemise tagatis. Laiemalt öeldes ka inimeseks olemise tagatis. Mina olen selle maa, mitte riigi patrioot. Ja paljuski seepärast ei soovi ma täna palju õnne sünnipäevaks vaid kutsun üles nägema ja lugu pidama Eesti maast kus me elame, meie kodu maast! Sest nagu Fred Jüssi on öelnud ei tule vesi kraanist vaid maa seest. Sealtsamast on pärit ka kõik see mida me oma riigi kaudu väärtustame või väärtustada püüame. Ja neid väärtusi hoides jääme iseendaks mistahes olukorras, olgu siis isamaaga või isamaata, riigiga või riigita.