Julian Treasure loengud on midagi, mida ma olen ammu tahtnud Nahkanuia ajaveebi vahendusel jagada. Minu huvi selle mehe tegemiste vastu sai alguse ühel hiljutisel konverentsil, kus ma juhuse tahtel olin sunnitud osalema aga mis tänu Julian Treasure ettekandele omandas minu jaoks hoopis uue tähenduse. Julian Treasure räägib helimaailmast ning teeb seda äärmiselt lihtsal ning nauditaval … Tervislik vaikus
Septembrikuu ajakirjas Psühholoogia on Ursula Zimmermanni artikkel Fred Jüssist. Leidsin sealt ühe lõigu, Fredi poolt öeldud mõtte (lk. 16), mis kõlas järgmiselt: “Liikumises on mõte palju produktiivsem kui istudes,” jagab Fred oma elukogemust loodusinimesena. “Näiteks pimedas laternaga neli-viis tundi mööda rada astudes, ümberringi vaid mõni metsahääl. Mis muud ikka teed – ei saa ju kirjutada, … Maaelu kui elutarkuse allikas?
Täna on Eesti Vabariigi 92. aastapäev! Raadioeeter on täis isamaalisi laule ja telerist võib näha kõike seda, mida aastate jooksul on Eestimaa kohta mõeldud ja öeldud. Mõtlesin, et kirjutan ise ka paar rida sellest, milliseid mõtteid aasta suursündmus minu meelde toob. (Loetu taustal soovitan kuulata lugu “Las jääda ükski mets” – pane see enne järgmise … Vabariigi aastapäeva mõtisklus Nahkanuialt
Ostsin hiljuti endale raamatu “Mister Fred”. Tegemist on omalaadse teosega, millest esimene pool kujutab endast Urmas Oti intervjuud Fred Jüssiga ning teine pool kogumikku Fred Jüssi esseedest, artiklitest ja märkmetest. Selles raamatus on üks lugu eidest ja taadist.1 Kui ma mõtlesin, et mida üle pika aja kirjutada, meenus mulle tsitaat sellest loost: Ühel hommikul nägime, … Öelda pole “musta ega valget”
Fred Jüssist on selles ajaveebis olnud varem ka juttu. Isegi sedavõrd palju, et olemas on eraldi temanimeline RUBRIIK.1 Et ta paarile Nahkanuia ajaveebi lugejatele väga sümpaatne polnud, oli mulle küll üllatus aga mitte nii suur, et ennast sellest heidutada lasta. Tegelikult pole ju selles midagi imelikku, et kõik kõigile ei meeldi. Möödunud reedel oli mul … “Ilusal kevadel” – Fred Jüssi
Kalle kirjutas: “Seesama Enn … rääkis mulle kord sellest Vardja teest õõvastava loo – ka temal on kombeks olnud masin jätta üles Nahkanuiale, ja tagasi tulles jäi öö peale. Käib, ja pimehämaras korraga kuuleb – keegi liigub paremat kätt metsas temaga kaasa. Ilmselt oli see karu. Üksi ja öösel niimoodi koos metsalisega liikuda on muidugi … Kaks maailmapilti
“… Inimestele, kes hoolt kannavad lageda peal seisva tuuleveski väljanägemise eest, on maastik tuuleveskiga lähedane ja omane. Nende jaoks on tuulik osa maast ja merest, millega nad on seotud ja mis toidab nende keha, hinge ja vaimu. Vana tuulik on küll vaid dekoratsioon, aga ta on vajalik. Tal on sisu. Sümboleid ei ole alati võimalik … Miks meile on vaja sümboleid!
Nahkanuia elab praegu ebaharikku vaikelu. Päevad kuluvad nii minul kui Maarjal suuremas osas tööd tehes ja õhtuti, kui on juba pime, püüame toas tegevust leida. Jõudu mööda toimetame õueski aga kuna õhtul ei tule kodus töötamisest midagi välja, tuleb päeval vaimujõudu nõudvad asjad korda ajada. Vahetevahel käime jalutamas. Eriti lahe on siis kui otsustame minna … Õhtud Nahkanuial
