Taluelu koosneb peamiselt talutöödest. Et see nii oli, annab tunnistust ka käesolev katkend Arved Piiroja mälestustest oma kodutalus Kasemetsal, Väinjärve külas. Loomade köietamine, aiatööd, niitmine, turba lõikamine ja talu eest väljas olemine vilja masindamisel olid ainult mõned tööd. Kuidas see kõik toimus on mälestustes kenasti kirjas. Kõige selle juures tuli oma esimesi tenniseid oodata aastaid ning purk klaaskompvekke oli hindamatu varandus! Seekord lõpevad mälestused oktoobrikuuga kui tuli kooli minna.
“Järgmisest – 1929. aastast on vähe mälestusi. Oskar oli ikka kaitseväes ja tema kevadine koduskäik on sellega meelde jäänud, et ta tõi mulle karbi klaaskompvekke, mida ma kramplikult hoidsin ja ikka teiste eest peitsin. Sügis oli hästi vihmane ning kui Oskar vabaks sai ning koju tuli, niideti suvivilja ja vesi oli põllul. Sel aastal ehitati oma pere jõududega lauda otsa suur küün heinte ja põhkude panemiseks.
Suvel – suvistepühade ajal oli meil palju linnarahvast Tallinnast ja Narvast külas. Nad tulid meie uut kodu vaatama. Külalisi oli nii palju, et kui hakati ära minema, siis tõi Oskar mõisa juurest suure kahehobuse vankri, millega sai külalised jaama viidud, aga mõned pidid veel vankri kõrval kõndima. Tallinna külalised võtsid Mahta kaasa, et ta saaks esimest korda linna näha. See oli sel aastal, kui Rootsi kuningapaar Tallinna külastas. Õde rääkis, et ta oli ka neid näinud.
Talvel käiakse hobustega riigimetsast puid ja propse ( paberipuu ) raudteejaama vedamas, et raha teenida, sest algusaastatel vajati tublisti rohkem raha kui muidu.
1930. aasta mälestustest on kõigepealt meeles Kaarli algkooli lõpetamine. Kevad oli soe ja ilus ning kohe peale kooli sai kalal käidud järvel ning laias kraavis järvekaelas, mis oli järve ja jõe vahel. Selles kraavis oli alati palju kalu liikumas. Meie naabripoisid olid veidi suuremad ja nad tegid koos isaga vitstest mõrra, millega me siis seal kraavis kalu püüdsime ning me saime neid päris palju. Juunikuu algul, kui Kaarel hakkas linna minema, käisime juba järves ujumas, sest vesi oli soe. See linnaminek tegi mulle kurba meelt, sest talle osteti uued kingad ja pandi korralikult riidesse. Ema lubas ka mulle suvel uued tennised ( minu esimesed ) osta.
Kaarel sõitis Tallinna ja sealt koos täditütrega Pärnusse, kus hakkas pagari õpipoisiks täditütre mehe pagaritöökojas. Nendel läks pagariameti pidamine päris hästi. Färdil ( nii oli selle peremehe nimi ) oli enne Kaarlit veel 2 õpipoissi, kelle tööks oli saiu käruga mööda linna laiali vedada ja kodus majapidamistöid teha. Seda õpipoisiaega oli kolm aastat ja selle eest anti veidi palka ka. Söök ja elamine pagari peres oli prii. Peale kolme aasta möödumist tuli teha proovitöö ja saadi selliks ning võis juba kuhugi mujale tööle minna. Kaarel jäi aga sinna tööle ja nüüd sai ta ka rohkem palka.
Nüüd pean mina kodus rohkem töötegemisel abiks olema, sest Kaarlit ju pole. Aitan aia rajamisel ja edaspidi kasvatan aias noori sõstrapõõ-said, selleks panen kevadel pistoksi juurduma, istutan lilletaimi ning juurin heinamaal peenemaid kände ja põõsaid, et siledam oleks. Istutame Oskariga uusi viljapuid ja põõsaid. Uut istutusmaterjali andis algkooli juhataja. Teen heinamaatükkidest plaanid koos pindala arvestamisega. Istutan kuuseheki ja heinamaale piiri peale kuuski ning teen aeda ka aiateed.
Kevadeti, kui aruheinamaa muutus tahedaks, on lastel esimeseks suuremaks tööks selle puhastamine talvel kogunenud risust ja okstest, mida puud ning põõsad olid ajanud, mutimullahunnikute laialiajamine ning kogutud prahi põletamine. See tekitas väga palju suitsu, mille iseäralik lõhn püsis riietel mitu päeva. Mulle oli selline töö väga meelepärane. Pidin ka hobustega sageli põllul äestama, kultiveerima ja rullima. Rullimine oli hästi meeldiv, sest siis sai töö ajal rullil istuda ja polnud vaja käia. Siis veeti kesale sõnnik, külvati suviviljad ja pandi maha kartulid.
Mais viidi kariloomad juba põllule värske rohu peale sööma, sest talvised toidutagavarad said otsa. Meie talul karjamaid polnud ja seepärast peeti loomi põllul köies ning neid tuli põllul köietamas käia, mis seisnes selles, et neid pidi päeva jooksul 3-4 korda teise koha peale viima ja see oli laste hooleks. Töö polnud raske, ainult suvel oli see häda, et lehmad püüdsid palaval päeval kiili ehk kiini joosta ja siis pidi jälgima, et mõni loom lahti ei tõmbaks ning kuhugi põllule pahandust tegema ei läheks. Palava ilmaga toodi lüpsilehmad keskpäeval koju lauta ja viidi peale lõunat kella 5 ajal jälle põllule. Kesal olles pidi loomadele vikki ette niitma.
Kui olin neljateistkümnene, õpetas isa mind käsivikatiga niitma. See oli raske töö ja noorele poisile eriti. Pärast jaanipäeva sai heinatööde al-gust oodatud, et saaks värskeid heinu koju küüni tuua, mille peale sai siis magama mindud. Algul lõhnasid heinad nii hästi ja oli mõnus magada. Väljas magamine kestis päris kaua, kuni septembris juba tundus külm olevat. Põllul oli meil 2 heinamaad ja kumbki oli umbes 1 ha ning met-saheinamaad oli 3,5 ha. Kui suvi oli ilus, oli heinatöö lihtne ja sai kiiresti valmis, aga kui oli vihmane, sai väga palju vaeva näha, et heinad ilusti ulualla saaks.
Enne jaanipäeva oli veel üks suurem töö – rabas turbalõikamine, mi- da tegid Oskar ja Mahta, aga kui ma sain 14, siis asendasin juba õde ning olin Oskarile paariliseks. Töö käis nii, et Oskar lõikas labidaga turbapätsid kraavis valmis ja tõstis kraavi kaldale, kust mina nad kaugemale tassisin ning 4-6 kaupa virna ladusin. Seal seisid nad kuu või kaks, kuni juba kuivemad olid ja siis laoti need suurematesse hunnikutesse, et paremini kuivaks. Lõpuks, kui pätsid olid juba päris kuivad, laoti nad suurtesse majataolistesse virnadesse. Raba asus järve taga ja turbaid veeti koju talvel, kui järv oli jääs.
Halva ja vihmase suve korral sai turvaste kuivatamisel palju vaeva nähtud ning sageli jäid paljud poolmärjaks. Talvel oli neid raske koju vedada, kus neid siis järgmisel suvel sai kuivatatud. Turvast kasutati laudas loomade allapanuks koos õlgedega ja vahel köeti talvel nendega ka ahju.
Tüütu töö suvel oli juurviljade harvendamine, väetamine ja kuival ajal kastmine. Rukkilõikus toimus juuli lõpus või augusti algul ja siis lasti rukkihakkidel paar nädalat seista enne masindamist, et terad saaksid järelvalmida ning kuivada. Rukis külvati augustikuu esimesel poolel ja tavaliselt kasutati seemneks eelmise aasta rukist. Viljalõikuse ajal oli mu tööks vilja kokkupanek ja kõrte riisumine suure rehaga.
Peale viljalõikust tuli masindamine ja seal tuli aganaid võtta ning isaga kahekesi aurukatlale vett vedada. Masindamine toimus küla taludes ühiselt ja kordamööda ning iga talu andis selleks 1-2 hobust juhiga ja veel 2-3 jalameest. Ühes talus masindamiseks läks vaja 10-12 hobust koos mehega ja 16-18 töötajat veel pealekauba. Masindamisel said noored kokku ja siis tehti nalja vabadel momentidel ning vaheaegadel, kui masinaga midagi juhtus või tuli mõni muu töötakistus ette. Masina juures töötajatele oli see väga tolmune töö, kuid kõige mustem ja tolmusem töö oli aganavõtjal, kes seisis masina juures tolmuses kohas. Tavaliselt tegid seda tööd vanemad lapsed, sest raske see töö ei olnud. Kui saadud vilja oli vaja kuivatada, siis veeti see masina juurest mõisa juurde suurde kuivatisse, kus seda hiljem kuivatati.
Peale rukki masindamist oli koristusjärjekord suvivilja käes. Meie koristasime seda hiljem koos Juliuse “ Kure “ talu rahvaga, siis oli inime-si rohkem ja töötegemine jõudsam. Vili pandi peale lõikust kärbistesse kuivama ja järelvalmima mõneks ajaks nii kuidas ilmastik lubas ning hil-jem toimus masindamine nagu vaja. Vahepeal künti juba pool rukkipõl-lust üles ja teisele poole külvati heinaseeme ning see jäi tulevaseks heina-napõlluks.
Nüüd sai masindamisküpseks kärbistes olev suvivili ja kuna päevad olid juba lühemad, siis masindati suvivilja hilja õhtuni tulede valgel ning naaberküladest oli õhtuti sageli kuulda rehepeksumasina undamist. Peale suvivilja koristust algas sügiskünd ja enne seda karjatati kõrrepõldudel veel loomi ning see oli laste töö. Kündsid vanemad vennad ja ka isa, kui ta veel terve oli.
Kartulivõtmine toimus sügiskünni vahepeal ja see võttis aega mitu päeva. Hiljem osteti kartulivõtumasin ning siis läks see töö kergemini ja lühema ajaga. Peale kartulivõttu jätkus Oskaril sügiskünd, mis oli põllu-töödest viimane, mis väljas tehti. Oli veel juurviljakoristus, mis toimus juba kooliskäimise ajal. Kool algas tollal 1.oktoobril, aga kui oli hiline sügis, siis võeti kartuleid veel ka oktoobris ja vahel sai koolist sellepärast puudutud. Mulle see päris meeldis, sest kooliskäimine polnud algul sugugi meelepärane, aga ega ta nii väga vastik ka olnud. Ma ei mäleta, et oleksin algkoolis poppi teinud ja meie koolis polnud sellist kommetki.”
Loe ka Arved Piiroja mälestuste I osa, II osa, III osa ja IV osa.