Homme on Mati sünnipäev. Meie väike poja saab juba nelja aastaseks! Maarja küpsetab köögis tema tellimisel õunakooki. Seda, mida hommikul vahukoorega süüa. Poiss ise püüdis temale omase järjekindlusega välja uurida, mis talle homme kingiks on. Kui see ei õnnestunud, tegi ta katse kingitus ise üles leida. Ka see ebaõnnestus.
Ilmselt oleksin pidanud võsapurustajaid hoopis tänama, et mul õnnestus tänane päev Nahkanuial olla. Fantastiline hommik, päev ja õhtu! Päike sinises taevas, soe ja tuuletu, imeilus päikeseloojang. Remontisin ära oma traktori, millel paar päeva tagasi purunes rullikuid pingul hoidev vedru ja niitsin pisut. Isegi Maarja sai täna käe soojaks ja tegi traktoriga oma esimesed ringid. Sai hakkama küll! Hiljem üksi olles läksin veel Kördile ja lasin sealse lagendiku keskosa traktoriga üle. See hakkab nüüd ilmet võtma ja omandab tasapisi muruplatsi väljanägemise.
Mann oli pool päevast Paides, eesmärgiga leida pojale sünnipäevakink. Nagu ikka suurde linna minnes tekkis talle enne minekut ja Paides olles hulgaliselt lisaülesandeid. Muu hulgas tuli tal läbi minna Stokkerist ja anda minu aktrelli akud sealsetele tehnikutele kontrollida. Millegipärast toimisid mõlemad akud, mis minul keeldusid laadimast ja töötamast, seal laitmatult. See on iga “mittetöötava” seadme omaniku suurim hirm, minna teenindusse ja avastada seal, et kõik on korras. Mul ei juhtu seda just sageli aga vahetevahel siiski. Ega muud olnudki kui Maarja tõi akud tagasi ja seni kõik toimib. Omalt poolt pean Stokkeri müügisaali rahvast küll ainult kiitma, mul on sealt väga meeldivad teenindus ja ostukogemused. Seepärast ongi suurem osa tööriistadest ostetud sealt.
Kui akud koju jõudsid, sain lõpuks sansõlme kaane korda. Selleks pidin plekid aluse külge kinni kruvima, paigaldama ühte kohta tihendi, et vältide vee tungimist plekkide vahele ja sealkaudu sõlme ning kinnitama kaks käepidet, mille abil saab osa luugist pealt ära tõsta. Tööd oli nauding teha, sest loojuv päike saatis oma viimased soojendavad kiired otse minu seljale. Niimoodi, romantiliselt, otse silmapiiri taha kaduva päikese käes, sai vana sitaauk endale uue kaane.
Hakkepuidu masinad lähkusid pisut enne viit. Kokku viidi kahe päevaga ära kolm haagisega masinatäit ja kaks poolhaagisetäit. Viimasena läks haagis. Ootuspäraselt tuli see enne lahkumist maa seest välja tirida. Haagis oli minu harjumatule silmale nii kreenis, et uskusin juba nägevat kraanat seda põllult välja kangutavat. Aga läks õnneks. Kaks masinat korraga tõmbasid ja saidki välja. Mina sain selle viimase ponnistuse videole.
Veel mahtus päeva pisut puude ladumist ja tööd internetiga. Uuendasin oma firma Hong Matkad laotoodete nimekirja. Kuskilt peab ju raha ka tulema!