Võsapurustajad ehk tsirkus Nahkanuial

Nalja nabani! Kui Mati lasteaiast ära tõin, seisid Rõhu ristis kaks suurt masinat. Ma nende otstarvet loomulikust intelligentsist ära ei arvanud aga minu paranolisse südamesse puges kahtluseuss. Aimasin, et tegemist võib olla Tambul maharaiutud ja tee äärde ladustatud pajuvõsa hakkijatega.

Nii oligi! Tormasin autodele vastu ja püüdsin neile selgeks teha olukorra lootusetust. Maapind on endiselt märg, see on näha põllul olevatest veeloikudest. Hoiatava näitena püsivad ka veel paar nädalat tagasi tee servas kinni istunud höövli jäljed. Mehed olid minuga nõus aga autod tuli ikkagi ringi saada. Haagisega pole just kõige lihtsam tagurpidi sõita.

Tulemused ei lasknud ennast kaua oodata! Esimest korda jäi suur masin kinni teisest kitsal teel mööda sõita üritades. Tuli välja tõmmata! See kogemus kulus soojenduseks marjaks ära, sest edaspidi tuli seda teha veel vähemalt kolm korda, pluss eraldi käru tõmbamine. Haagisega masin jäi kinni kõigil kordadel, mil ta üritas teelt maha sõites nina tagasi Ervita poole saada. Liiga terava nurga all pööramisest purunesid pidurivoolikud, mis tuli lühemaks lõigata ja uuesti ühendada. Mina seda ei teadnud aga lahtiühendatud käru rattad ei veere vaid on blokeeritud ja seetõttu toimib vähemalt haagise esisild otsekui ader, lükates enda ees mullakuhilaid. Võite ette kujutada kui hästi see mõjub mistahes teele!

Mehed ise olid toredad ja arusaajad, üritades kahju minimaalsena hoida. Mõistsin neid täielikult. Nemad saadeti siia tööd tegema ja seda nadk a tegid. Sellest hoolimata oli raske kõike seda rahulikult pealt vaadata. Ma ei tahtnud, et lõpuks maksan kõik selle jama kinni mina omast taskust. Helistasin valda ja kontrollisin kas tulijatel on luba olemas – ei olnud. Informeerisin oludest võsa omanikku ja suhtlesin ka masinate omanikuga. Viimane näites üles vastutustunnet ja lubas hea seista selle eest, et tee pärast töö lõpetamist korda saab. Kelle kuludega, seda klaarime hiljem.

Kogu tsirkus kestis oma paar tundi, jõudes korra ühe otsaga isegi meie õue kui haagisest vabanenud veok minu parklas ennast ümber keeras. Need paarkümmend tonni andsid mulle homseks üleliigset tööd, sest raske masina rattad jätsid maha väikesed kruusavaalud. Saan hakkama, rõõmu see mulle muidugi ei valmista.

Esimene täiskoorem võsa lahkus 19:30. Siis läks aega, et tagurpidi jõuaks Rõhu ristist kohale poolhaagis. Ka see laaditi täis. Töö lõppes umbes pool tundi tagasi ehk pool kümme. Homme algab kõik otsast ja minu Tallinna sõit on sellega tuksis. Ma ei saa minna ja jätta oma kodu järelvalveta. Loodetavasti jõuavad nad homme hakkimisega ühele poole!