Olen alati imetlenud inimesi, kes oskavad eimillestki teha midagi. Ja pidevalt, pausideta. Näiteks lasteaiakasvatajaid. Kas minul jaguks leidlikkust väikestele energiapommidele igapäevaselt kohast, mitte üle jõu käivat tegevust leida? Vaevalt. Nii on ka selle näidendiga, mille Päevalille rühma lapsed koos kasvatajatega lapsevanematele ühel ilusal päeval maha mängisid. Lihtne ja südamlik etendus koos selle peale pakutud maitsva karaski ja teega. Aitäh!