Olen Londonis. Tööasjus nagu ikka ja puhkusest pole juttugi. Et esmaspäeva hommikul 6:40 väljuva lennuki peale jõuda, pidime ärkama enne nelja.
Inglismaa võttis mind vastu osaliselt kevadrüüsse riietatuna. Muru on siin igatahes juba haljas, loodus rohetab ja kusagil tee ääres nägin imeilusat vaatepilti õites puudest. Kas see võib nii olla? Igal juhul oli nähtu vaatamist väärt.
Hotell kus ma peatun, asub Windsoris. Windsori loss on praktiliselt üle tee ja ma käisin seda isegi vaatamas. Kuna ma a) olen seal sees korra käinud ja b) mind eriti sellised klantslossid eriti ei võlu, ei hakanud ma sinna sisse tungima, vaid tegin siinsetel tänavatel jalutades aega parajaks.
Üks asi, mis mind Londonis alati imestama paneb, on siinsete inimeste kummalised riietusmisharjumused. Pole haruldane näha noori juba praegu t-särgi väel tänaval kõndimas, samas kui mul on kampsuni ja selle peale visatud tagigagi jahe. Mehed on pintsakutes, hõlmad lehvivad, naistel on õhuke kampsun särgi peal ja tundub, et see rahvas on otsustanud ennast kollektiivselt ära külmetada või siis on see nende jaoks normaalne, kogu aeg külma käes väriseda.
Minu keskkonnaga igatahes tegu pole. Hakkan kodu järele igatsema juba lennukisse istudes. Samas on selline vaheldus värskendav ja aitab paljusid asju näha õiges perspektiivis. Seekord juhtusin veel lennujaamast ostma Kristi Vainküla raamatu „Ervin Abel – Siin ma olen“. Pärast neljatunnist lendu ja tunnist lennujaamas istumist oli raamat kaanest kaaneni läbi ja mina kulutatud rahaga rahul. See on hea ja lihtne raamat. Keerulisest mehest aga mõnusalt kirjutatud ega jäta tagantjärele ülistavat muljet.
Homme algab tööpäev 8:30. Kirjutan selle postituse praegu offline’is valmis ja panen selle homme vabal hetkel Timberlandi Euroopa peakorterist üles.