Ega mulle see võõral maal ja suures linnas omal käel seiklemine pole kunagi väga meeldinud. Miks see nii on, pole nagu ikka mulle endalegi selge. Sest just suurlinnades, pean silmas eelkõige Euroopa suurlinnu, on kogu transpordisüsteemi toimine väga hästi korraldatud. Eriti kehtib see rongiliikluse kohta maa all ja peal. Kes ikka vähegi keelt mõistab, kuulmis- ja nägemismeel korras, saab kindlasti hakkama.
Hommikul istusin Gatwicki lennujaamast rongile ja sõitsin Victoria jaama Londonis, kust edasi läksin metrooga. Jõudsin kenasti soovitud sihtkohta, Regent Street ja Oxford Street ristmikule. Ei mingeid probleeme, isegi mitte sellist tunnet ei tekkinud, et eksiks ära või ei saaks hakkama.
Mind suudab London iga kord üllatada. Kui mitte millegi muuga siis inimmassiga kesklinnas küll. Tohutu hulk inimesi ajamas oma asju, tohutu hulk kauplusi, kohvikuid ja meelelahutust. Kõigele on mõeldud ja kus vähegi sent ripakil, sealt see ära võetakse. Kondasin minagi mööda kesklinna ärisid ja jõudsin lõpuks ühte oma mineku peamisesse sihtkohta – Timberlandi kauplusesse Regent Street’il.
Väsisin lõpuks ikka päris ära ja otsustasin minna hoopis muuseumi. The British Museum asus parajasti 20 minuti jalutuskäigu kaugusel ning sinnapoole ma suuna võtsin.
Olin juba arvestanud, et tegemist on väärika kohaga aga ikkagi vajus mul karp lahti kui ma ükskord eksponaatideni jõudsin. Kolme tunni jooksul suutsin ära vaadata murdosa sellest mida seal välja oli pandud. Rentisin endale ka “multimeedia giidi” aga lõpuks ei aidanud seegi, sest jalad lihtsalt enam ei kandnud. Vedasin ennast kohvikusse ja kui sealt tõusin, siis juba minekule sättimiseks. Endale andsin lubaduse, et lähen sinna kindlasti tagasi, võimalusel koos lastega. Väga kihvt koht!
Täna sain ka paar uurivat-muretsevat sõnumit tuttavatelt, kes kuidagi (ilmselt ajaveebi kaudu) on kursis minu saarevangistusega. Aitäh neile! Veelgi enam paneb mind imestama meie võõrustaja, Timberlandi poolt ülesnäidatud mure ja hool minu ning teiste koostööpartnerite heaolu pärast. See on uskumatult soe ja toetav. Tagatud on igakülgne abi mistahes küsimuses. See on alati nii olnud ja ma loodan, et jääb ka tulevikus nii olema. Mul on äärmiselt hea meel, et mul on olnud võimalus selliste inimestega koostööd teha ja õppida. Iseasi kuidas ja mida mina sellest õppinud olen!
Lõppu veel üks naljakas vahejuhtum. Muuseumisse jõudes otsustasin teha sellest mõned fotod. Kui olin fotoaparaadi kotist välja saanud, meenus mulle, et võtsin eile mälukaardi välja. Tuli aparaat kotti tagasi panna. Muuseumis meenus jällegi, et mul oli ju varukaart rahakotis kaasas. :) Aga siis ei viitsinud enam tagasi minna ja ülaltoodud klõpsu tegin juba äraminekul. Vaevalt, et sellest midagi katki on, sest seal nähtud museaalidest leiab palju paremaid pilte internetis kolades.
Homme ma ilmselt koju veel ei pääse, või siiski. Hommik on õhtust targem!