Põgenemisplaan

Plaan on siis järgmine. Homme hommikul Londonist bussi peale, mis kombineerituna praamiga, viib mind üle lahe Amsterdami. Seal olen öö ja esmaspäeval teise bussi peale, mis toob mind Eestisse. Lihtne!

Logistiliselt on asi tõepoolest lihtne, tegelikult on tegemist lihtsalt juhuste kokkulangemisega. Tänu reisibüroo Estraveli reisikonsultandile Liisile sain kaks pakkumist: esimene neist oleks tähendanud Eesti rendiautoga Prantsusmaa Calais nimelisest linnast läbi Euroopa kojusõitu, teiseks võimaluseks inimesi Amsterdami toimetav buss, mis alustab tagasisõitu esmaspäeval. Pudelikaelaks kujunes La Manche väina ületamine, sest läbi Dovre Calais’i olid kõik bussi- ja rongipiletid välja müüdud. Lõpuks õnnestus leida pilet liinile London-Amsterdam, mis väljub homme kell 8:30.

Seega algab minu homne päev päris vara. Kuna asun Londonis üksjagu kaugel, Gatwicki lennujaama vahetus läheduses, pean esmalt rongiga Londonisse saama ja siis bussijaama minema. Õnneks on bussijaam rongijaama vahetus läheduses ning kui rong liigub graafikus, ei tohiks see etapp peavalu põhjustada. Et igasuguseid üllatusi vältida, lahkun hotellist väga vara. Pigem ootan kauem bussijaamas kui jään kauemaks Inglismaale.

Nagu öeldud, väljub buss 8:30 ning jõuab Amsterdami 20:00. Kokku 11,5 tundi sõitu. Siis pean veel leidma üles Estraveli poolt mulle broneeritud hotelli ning ongi selleks päevaks kõik. Minule oleks tegemist suure sammuga edasi, sest Euroopa tundub saarevangistuse kõrval koduna. Seal saab juba erinevate transpordivahenditega edasi liikuda. Mul tuleb siiski leida esmaspäeva hommikul Eestisse suunduv buss. Nagu ma aru sain, saab see õnneliku juhuse tõttu Amsterdami sattunud buss päästjaks päris paljudele Euroopasse tuhavangi jäänud inimestele. :)

Praegu siis hotelli lounge‘s istudes ümbritseb mind mitu tuttavat, õigem oleks vist öelda – tuttavaks saanud – nägu. Need on inimesed erinevatest riikidest, kes on koos sadade teistega Inglismaalt väljapääsu otsivad. Üks daam näiteks läheb koju Ameerikasse tagasi kruiisilaevaga, teine jällegi loodab, et peatselt hakkavad lennukid taas lendama, kolmandad kaovad märkamatult. Lounge teenindav personal on kõikide lugudega kursis ning elavad kaasa igaühe käekäigule. Selles mõttes on päris tore, seda enam et raskustes tahavad inimesed ikka tunda, et neist ollakse huvitatud ja hoolitakse.

Hoidke siis mulle pöialt ja ma hoian vastutasuks teid kursis oma käekäiguga (vaata Twitteri uudisvoogu ajaveebi vasakus servas)! Loodan väga, et tuhapilv jääb selle reisi ainsaks ootamatuks ja inimesest sõltumatuks mõjuriks.