Käisin ja vaatasin hommikul eile laialiaetud kruusahunnikud üle. Pole midagi parata, tuleb võtta labidas ja minna neid siluma, sest üle esimese täidetud teelohu ma oma autoga sõita ei söendanud. Midagi hullu polnud aga järsud servad, suured kivid hirmutasid pisut ja ei kutsunud ennast proovima.
Hakkasin ka ise arvama, et minu mõte teha see Kördi esine madalam teelõik korda ühekorraga, on hea mõte. Selleks tuleb see kõigepealt ära hööveldada, muld ja ködi ära lükata ning alles siis kruus peale vedada. Mitte vastupidi. Siis saaks ka teeäärsed (kraavid) korrastada ja puhastada. Praegu on ühel pool teed olev kraav hooldamata ja ei täida kardetavasti oma eesmärki. Võtame selle igatahes plaani, plaanis asju on kergem realiseerida.
Aga noh, kurta oleks ka liiast. Ma ei pidanud ju ise selle täite eest kopikatki maksma ja egas asi nüüd hullemaks ka ei läinud. Pisut näputööd ja sõidame jälle!
Hommikul nägin ka naabrimees Tullit (ma ei tea täpselt kuidas ta nimi kirjutatatakse) oma päevinäinud meestekal minu majast mööda tuiskamas. Milvi pidi olema veel kiirem, sest teda ei silmanud ma üldse. Koos võis neid neid äkki oma maja aknast Abrami juures toimetamas. Tassisid seal midagi nagu vanainimesed Imbi ja Ärni Kivirähu raamatus “Rehepapp”. Murdsin kõvasti pead, mida nad sealt Abrami tühjast aidast või kinnikasvanud aiast küll toovad. Puid, turvast? Aga ei mõelnudki välja. Tõde selgus alles siis kui mõlemad ratastele ronisid ja tagasi Rõhu poole tüürisid, suured kotid õuntega ratastele vinnatud. Siis tuli ka mulle meelde, et Abrami aias tõepoolest õunad kasvavad, need olid isegi tee pealt näha. Sellist asjade käiku nähes oli mul isegi hea meel, et kõik inimesed siin maailmas jõukalt ja hästi ei ela. Et on ka neid, keda elu sunnib olema nutikam ja võtma sealt ning seda, mida teised on ära põlanud. Nii ei lähe kõik sraisku!
Höövel täna ei käinudki. Ju siis ei jõudnud. Homme oleme jälle Paides, ehk saab siis. Loodan endiselt, et ümberkeeramiskoht saab sel nädalal valmis! Praegu näeb ta välja selline nagu alloleval pildil.
