Midagi head ja midagi halba – tavaline päev

Olen kuri. Kohe väga. Tuppa viskab kohati sellise haisu nagu kellelgi oleks kõht lahti ja see keegi tühjendaks seda otse põrandale. Ilmselt on viga selles, et imbsüsteem on niiöelda ummistunud ja kui sealt vesi ära ei voola, pole haisul õhtustorudest välja võimalik pääseda ning nii ta tagasi tuppa ennast pressibki.

Kas võib olla tegemist inimliku sooviga igasugune vastutus enda pealt ära saada kui ma küsin, miks keegi meid ei hoiatanud? Miks näiteks ei hoiatanud meid kõrge põhjaveetaseme eest keskkonnainspektsioon, kust me endale imbväljaku rajamiseks loa taotlesime. Või miks ei tundunud selle vastu huvi meile süsteemi müünud ettevõte? Kas Eestis on üldse teenusepakkujat, kes suudaks ettevõetud tellimustele kompaktselt ja kliendikeskselt läheneda? Teha taustuuringud, leida sobiv lahendus ja anda oma tööle garantii? Isiklikult pole sellist veel kohanud.

Homme püüan kokku leppida paagi tühjendamise, et ometi kord sellest haisust lahti saada. Mis muidugi on iseenesest täielik absurd, sest seda kolmekandist paaki tuleb müüja sõnul tühjendada kord aastas. Ma mõistan, et see kõik on võimalik ainult kooskõlas loodusseadustega. Aga kas need seadused ei võiks mõnikord ennast pisut siis nende kasuks painutada, kes püüavad leida kõige keskkonnasõbralikumaid lahendusi? Natukenegi! Kui ma sellele vahetevahel mõtlen, lähen täiesti endast välja. Planeerid, tellid, maksad, ehitad, silud ja tasandad – vastutasuks saad sitahaisu ning halvimal juhul ümbertegemisrõõmu.

Positiivset mahub tänasesse päeva siiski ka. Maarjaga kahasse tegime juba mitmendat korda korda sauna, mis mingi salapärase jõu mõjul kipub teatud kindla intervalliga igatsugu koliga täituma. Sorteerisime, tõstsime ringi, panime tagasi, paigutasime, tassisime ja põletasime. Lõpptulemusena on kõik see, mis sauna jäi, paremini ja käepärasemalt ära pandud. Sellest hoolimata on kogu meie kola 80 m2 elumaja, 30 m2 sauna ja vana, poolviltuse aida jaoks palju. Vaja on eraldi hoonet kus hoida tööriistu ja ehitusmaterjali, nokitseda ja parandada. Põhimõtteliselt on selline koht lauda vundamendi näol olemas ja ehitusvalmis. Millal sinna peale midagi tekib, pole praegu veel teada.

Janeki kallur tõi ära eile saamata jäänud kaks koormat kruusa, millest üks läks Jüri tellimisel Vardja tee kolme suuremasse auku Kördi kohal ja taga. Kakskümmend tonni kruusa kadus nagu mutiauku. Tunne oli selline nagu muutunuks ainsana endiste mudaaukude värv, mustast savipruuniks. Tee kvaliteedi paranemist silm ei täheldanud. Pean homme valges tehtut oma ihusilmaga vaatama ja katsuma minema.

Teine koorem läks esimese kõrvale ümberkeeramiskoha süvendi servale, kus Janek ise need suure frontaaliga laiali ajas. Sai enam-vähem. Nüüd tuleb ja käib sellest veel höövel üle ja kõige peale saab koorma purukruusa. Siis peaks asi põhimõtteliselt valmis olema. Lootust on, et nende töödega saab ühele poole sel töönädalal.

Mati on ka tervem ja läheb homme lasteaeda. Ta on kaks päeva olnud tubli poiss ja nõus isegi üksi toas olema, kui meie Maarjaga maja juures midagi teeme. Vahepeal kostab ukselt hädakisa, siis näiteks kui on vaja makis uus film peale panna, aga seda on harva.

Vot nii! Tahaks hirmasasti midagi süüa. Maarja-Mattis käisid täna poes, lähen vaatan kas kannatab midagi kapist hamba alla näpata.