Nagu toodud tabelist näha, lõpetas Nahkanuia mees Rahvajooksu auväärse 531. kohaga. Kui minust eespool lõpetas 530 jooksjat, siis tagapool olukord nii roosiline ei olnud. Sinna jäi 16. Aga pole paha! Minu eesmärk oli seekord distants läbida, kohtade pärast võistleme tulevastel kordadel.
Tegelikult polnud minu olukord rajal sugugi halb. Võhm oli olemas, hingamine korras, sain joosta, ringi vaadata ja isegi kaaslasega rääkida. Alt vedasid jalad. Pärast Reopalut andisd tunda pahkluud! Ma isegi ei kujuta ette mis probleem neid vaevas. See valu asendus mõne aja pärast valuga sääremarjades. Loomulik, sest ühtegi jooksusammu ma rohkem kui 10 aasta jooksul teinud ju pole. Kirnas hakkasid aga tundma andma põlved, eriti vasak põlveliiges. Türi-Allikul läks valu nii tugevaks, et sundis silmaga nähtavalt lonkama. Pidasin lõpuni vastu ja pean enda auks ütlema,et kogu raja ulatuses ei kõndinud ma kordagi.
Nii oligi. Vasak põlv on mul nüüd sidemetes ja liikuda saan vaevaliselt longates. Muud suuremat viga nagu poleks! Ise olen uhke, et lõpuni vastu pidasin. Nägin mitmeid oma eakaaslasi raja kõrval jooksu vaatamas ja ilmselt osa alustas Kirnast, lühema distantsi pealt. Tore oleks olnud neid rajal näha, mis siis et selja tagant!
Mati oli igatahes staadionil kaotamas lootust oma isa näha. Aga ta ootas ema eeskujul kannatlikult edasi ja jooksis viimased meetrid minuga kaasa. Minu tempost, mis muide püsis küllaltki ühtlasena kogu raja ulatuses, talle järgijõudmiseks igatahes ei piisanud. :) Kui ma Maarjalt küsis ega ta ei kartnud, et ma katkestanud olen, oli ta vastus kindel ei. Ta ütles, et teades ja tundes minu kangekaelsust ja visadust seatud eesmärkide saavutamisel, ei tulnud see võimalus talle pähegi.
Pärast jooksu läksime Türile äia-ämma juurde. Ämm pakkus kana-klimbisuppi ja jäätisekokteili. Koju tagasi jõudsime alles viie paiku.
Siin oli kõik korras. Liivo juures käis töö, peremees ehitas endiselt oma puukuuri ja peremehe ema toimetas aias. Koduvärava taga nägime, et Janek oli käinud ja purukruusa hunniku laiali lükanud. Ümberkeeramisplats nägi välja päris sile aga tahtis sellegipoolest reha näha. Käisin ja toimetasin seal natuke, mille järel tulevane parkla omandas päris hea väljanägemise. Nüüd on vaja lasta tal kuivada, sest isegi kruus vajub läbi seal kus on vesi olnud, ja lisaks tuleb kahes küljes teha haljastus. See on väga ebamugav labida ja rehatöö.