Täna toimub Paide-Türi 27. Rahvajooks. Viimati jooksin ma seda kohustuslikus korras keskkooli ajal. Mäletan kuidas ma Kirna mäest alates ühte tuttavat tüdrukut järel vedasin, et too Türil ikka lõpetaks. Lõpetasimegi.
Pärast toda korda jooksin tavapärasest pisut rohkem ühe jalgapalli sõpruskohtumise ajal. Mängivateks võistkondadeks oli ühel pool Eesti Jalgpalli Liit, minu tööandja, ja teisel pool tõenäoliselt kohalik omavalitsus. Pärast mängu lõppu täheldasin jalgades imelikku muutust, mis lõpuks osutus mingiks halvatusesarnaseks seisundiks. Käia oli väga valus, trepist üles neljandale korrusele sain pisar silmas. Mängujärgse päeva veetsin kodus voodis.
Tänase jooksu suurimaks hirmuks on pistmine. Eelmainitud jooksul pistis mul valusalt pool distantsi, Paidest Kirnani. Siis valu kadus ja teise osa distantsist oleksin ilmselt võinud esimestega võidu joosta kui nad juba lõpetanud poleks olnud. :) Kui täna ka nii läheb, soovin endale jõudu ja vastupidamist ning lohutan sellega, et raja läbimiseks on aega kaks tundi. Eks ma siis viimaste vanainimeste ja kontoritädide seltsis joonest üle rooman.
Aga Nahkanuia on väärikas küla ja sealsetel elanikel ei kõlba maakondliku tähtsusega spordivõistlustelt kõrvale hoida. Mati juba osales Türil lastejooksul ja sai auhinnaks medali, kõrrejoogi ning ühe “vastiku” sokolaadi, mida ta mulle lubas hoida. Nüüd on isa kord. Teist nii suure osalusega küla Türi Rahvajooksul pole – Nahkanuia elanike osalusprotsent on 66%.