Keskmine eesti mees teab kõike oma neljarattaliste sõprade kohta. Ta teab mis toimub auto kapoti all ning oskab vajadusel igasuguse vea traadijupiga parandada. Ta jagab erinevate mootorite tööpõhimõtteid, suudab iseseisvalt õli vahetada ja palju muud. See kõik teeb temast võrdväärse partneri mistahes autoteeninduse kuitahes (eba)proffesionaalsele töötajale. Murutraktori eest hoolitsemine on sellise mehe käes käkitegu.
Ilmselt ei ole mina keskmine Eesti mees, sest minust on armastus masinate hingeelu (mitte masinate endi) vastu parandamtult mööda läinud. Võib olla pole olnud head õpetajat ja inspireerijat, ehk on lihtsalt iseloom sihuke – humanitaarvaldkondadesse kalduv. Igatahes oma autot pole ma eales parandanud ja veel ei plaani ka. Aga väiksema tehnikaga olen aeg ajalt siiski sunnitud tegelema.
Näiteks murutraktori lõiketerade teritamisega. Sest “keskmine Eesti mees” ju teab, et neid pole võimalik teritada masina küljest eemaldamata. Noh, ma teadsin seda ka aga mitte seda, mispidi ma peaksin keerama kinnituspolte. Näiteks trimmeril on tulenevalt jõhvi keerlemise suunast pea kinnituspolt vastupidise keermega. Eeldades, et traktoril võiks terad samamoodi kinnituda, väänasin ma neid üht ja teistpidi. Kui ma lõpuks need küljest ära sain, olid peopesad võtme surumisest ja tera kinnihoidmisest nii valusad, et karju või appi. Ma ei tea siiani kas ma mõtlesin üle või oli minu tagasihoidlik loogika asjakohane. Aga kuna ma pole keskmine eesti mees, ma viitsi oma pead sellega vaevata ka.
Tegelikult ju tuli traktor alles hiljuti hooldusest kus väidetavalt teritati ära ka terad. Mul pole põhjust kahelda, et töö oli tehtud halvasti aga kes teab? Kas sel põhjusel või tulenevalt niidetava muru kõrgusest ning võilillesisaldusest jäi niidetud pind küllaltki ebaühtlane. See omakorda viis mind mõttele, et tera võib olla nüri. Täna õhtul tehtud prooviniitmine andis lootust, et teritamine aitas. Ja see on hea! Ees ootab nädalavahetus kohustusliku niitmisprogrammiga. Lisaks on üks asi jälle selge.