Möödunud pühapäeva lõunal jõudis Nahkanuiale kopp, mis hakkab Vardja teed rekonstrueerima. Kopa hooleks jääb teelt sinna aastatega kogunenud mullakihi eemaldamine ja autodesse tõstmine. Samuti peab masin toime tulema kilomeetri ulatuses kraavi kaevamisega.
Täna sain Maarjalt sõnumi, et töö käib ja ainsaks takistavaks teguriks on vihm, mis muudab tee pehmeks ja ei lase masinatel raskete mullakoormate järele tulla. Kuna olen ise esmaspäevast alates Londonis, saan täpsema ülevaate toimuvast anda alles laupäeval. Minu peamine mure on tööde lõpetamise kõrval koduõue ja muruplatside olukord. Ei tahaks, et hooletu ümberpööramine korralikult hooldatud õuemaa ühekorraga mudaauguks muudab. Ise kohal olles on asjadest alati parem ülevaade ning kontroll.
Swedbank ei andnud esimese hooga projekti sildfinantseerimiseks raha. Kirjutan seda ainult seetõttu, et juhtida tähelepanu pankade äärmisele silmakirjalikkusele. Kustutasin just äsja ära oma sissetulevate mailide kastist Swedbanki kuldkliendi infokirja. See uhke staatus ei maksa päriselus midagi. Kuidas saab olla üks ja sama inimene samaaegselt ühe panga andmebaasis kuldklient aga mitte pälvida panga usaldust mistahes laenu või liisingu võtjana? Isegi kui tegemist on sildfinantseeringuga mida garanteerib täiendavalt täiesti normaalsete näitajatega äriühing. Mul jagub sellistele ettevõtetele (pean silmas panka) ainult põlgust.
Samal teemal edasi vahutades tulevad meelde hiljutised kõned meie teiselt “personaalpanganduse” lipulaevalt SEB-ilt. Kui ma olin nördimusest nende tegevuse vastu oma kontod seal tühjendanud, pensionisambad ära viinud, tulin ma neile meelde ja äkki muututi äärmiselt abivalmiks. Alles eile helistati ja pakuti mingit teenust. Kusagil võiks olla häbi ots!
Aga eks selle finantseerimisega on tegu, samas võin ma öelda, et päris katteta ma ka ei tegutse, nii et muretsemiseks pole esialgu mingit põhjust. Tuleb edasi pingutada. Ka Swedbank jättis otsad lahtiseks ning esitas sildfinantseeringu saamiseks täiendavad tingimused. Nende täitmine ei ole tegelikult väga raske (raskem on oma egost üle olla).
Lõpetuseks lisan mõned fotod, mis said tehtud pühapäeval. Nagu ikka, sattus kopa toomisega samale päevale ka puude vedu Vardja tee äärest. Tee serv on nüüd sinna aasta tagasi jäetud puuvirnadest puhas, viimased palgid vedasin ma kokkuleppel omanikuga oma õuele. Neid sai kole palju aga puid kulubki palju. Lisaks peaks mul nüüd paari aasta küttega mureta olema.
Vardja tee rekonstrueerimist matkarajaks rahastab:
