Elu on enam väärt!

Timberland korraldas täna oma külalistele maakera pea kõigilt kontinentidelt ühise õhtusöögi, mis ühtlasi paneb ka punkti üritusele, mis mindki kokku nädala kodunt eemal hoiab. Istusin ühes lauas oma hea sõbraga Ungarist, kellega tuli jutuks alles hiljuti Balkani poolsaart laastanud kodusõda. Mulle avaldas kummaliselt kainestavat mõju tema nõuanne oma pojale, kes peaks olema, kui ma õigesti mäletan, pisut üle kümne aasta vana. Elades värske mälestusega möödunud sõjaperioodist ning kartusega uue samasuguse peatsest puhkemisest, soovitas ta oma pojale mistahes sõjalise konflikti puhkemisel lihtsalt põgeneda. Nii kaugele kui jalad võtavad, nii kiiresti kui võimalik, jättes vajadusel maha kõik materiaalsed väärtused, isegi oma pere kui see peaks vajalik olema. Elu on enam väärt! Minu sõber teab, mis juhtus nendega kes seda ei teinud. Suur osa neist kaotas lisaks oma varandusele ka oma elu …

Ma mõtlen tema sõnadele. Need teevad mind murelikuks. Need panevad mind mõtlema. Need ei meeldi mulle aga ma pean tunnistama, et valet ma neist ei leia. Kahju, et selles maailmas kus me elame, on selline nõuanne üks parimaid, mida üks isa saab oma pojale anda. See on sama traagiline kui see, kuivõrd inimene heaoluühiskonnas elades unustab potentsiaalsed ohud ning saab mõningatel juhtudel märkamatult isegi osaks nende põhjustest.

3 kommentaari

  • Hundi ulg ütleb:

    Ning mis veelgi hullem – selline nõuanne on argpükslikult ebapatriootiline. Kuid ka mina ei suuda oma järeltulijatele mõteldes anda neile “isalikku” juhatust, et nad oleksid uhked ja valmis surema relv käes kõrgete aadete nimel. Olgu need aated millised tahes.

  • Rainer ütleb:

    Aeg muudab ka asju. Keda ma peame praegu suuremateks patriootideks – kas neid, kes II MS ajal siia jäid, end maha nottida, küüditada või ajupesta lasid, või neid kes jalga lasid ja vana Eestit hoida püüdsid? Minu jaoks on asi nii, et üks läbinisti väärastanud nähtus (sõda) ei saagi pakkuda võimalust heade valikute tegemiseks.

  • marko ütleb:

    Kuidas võtta. Millises armees, kui üldse, teenib mees, kelle vanemad on pärit üksteisega vaenujalal olevatest rahvustest / etnilistest gruppidest ning kelle kodu on riigis, mille põlisrahvas omakorda eelmistega relva vahenduseta suhelda ei suuda? Vana hea klassika.

    Ma ei arva, et siin on argpükslikku ebapatriootilisust. Asjad millest minu sõber rääkis, need põhjused mille eest Balkanil surdi, ei ole surmist väärt. Kardan, et neid ei saagi olema ka kunagi tulevikus üheski sõjalises konfliktis.

Jäta kommentaar