Masendav, et see pidi juhtuma pühapäeval, nädala lõpus! Oleks nagu autoga täiskiirusel seina ramminud, vot selline tunne on. Nimelt õnnistati mind täna kahe kohaliku ATV-inimesega, kes tõenäoliselt (ma ei saa selles kindel olla), tulid uudistama paigaldatud silti ja testima selle mõjujõudu.
Tee sulgemisega mitte nõus olnud vastaspool lasi käiku kogu arsenali a la:
- tegemist on avaliku teega
- tee parandamine on minu eralõbu
- teed on kasutatud juba kolhoosiajal
- läheme kui tahame, võid sinna ette ehitada mida tahad
- ma polevat kohalik
- keeran oma küla meestele
- olemas on x maaomaniku luba
- ATV ühe ratta koormus on väiksem kui inimese sammul
- olen kade, et mul ATV-d ei ole
- lähme teistkaudu (MM: otse üle teedeta eramaade)
- kas vallaga on tee sulgemine kokku lepitud
- paneme tee eespool kinni, eks siis lenda siia
- jne.
Vahepeal klaarisime üldse mitte asjassepuutuvaid teemasid ja minu vastaspool jõudis kiirele järeldusele, et mina olevat siiski looduskaitsjatele teatanud viimati toimunud ATV-de minekust kaitsealale, sest see on mulle "otsaette kirjutatud"! Vähe puudus, et intsidendi algus oleks käsikähmluseks kujunenud, emotsioonid olid nii üleval. Naljakas lugeda, eks!
Kui tähele panete, kasutas vastaspool valdavalt emotsionaalset laadi argumente. Ma saan aru, et olen astumas otsusega tee sulgeda valusalt suure egoga "kohalike" varvastele aga et inimesed nii mõistmatud on, seda on raske uskuda! Kui ikka täiskasvanud mees käitub nagu lasteaialaps ja ka räägib nii, on raske jääda iseendaks või säilitada rahu.
Minu argumendid, et tegemist on erateega, et selle sulgemiseks on olemas kõigi maaomanike nõusolek ning see on täiesti seaduslik, ei huvitanud kedagi. Vastasleeri üks osapool leidis isegi, et olen kättemaksu väärt. Mille eest ja mis kujul see toimuma hakkab, jäi paraku saladuseks. See on ju nõme!
Tegelikult vist midagi siiski mõjus. Kas minu kindlameelsus või esitatud faktide tulv. Või siis vastaspool lihtsalt väsis lihtsalt ära nii keerulisest jutust ning leidis, et lihtsam on kasvõi pealtnäha järgi anda. Igatahes hakkas vestluse keskel kostma minu kaitseks ütlusi ühe minu vestluspartneri suust. Tema oli ka see, kes lõpuks mainis, et ega tal otseselt vajadust sinna taha minna olegi.
Lahku läksime rahumeelselt. Tahaksin öelda, et sõpradena aga sõnadega löödud haavad on usutavasti mõlemale poolele liiga sügavad ja valulised. Nad sõitsid edasi aga teadmisega, et tuleb kett ja tuleb lukk. Et tulevikus peavad nad siia kanti sattudes ette helistama ja mineku kokku leppima. Osutasin sellele, et tegelikult võimaldab tee sulgemisest teatav silt ka erikokkuleppeid, sest seal on öeldud: "Loa saamiseks helistada …". Kui on vajadus, saan anda loa kellele iganes aga mitte neile, kes leiavad, et see on nende õigus igavesest ajast igavesti ja sülitavad seadustele, eraomandile ning minu privaatsusele. Peab olema vastastikkune austus, lugupidamine ja usaldus, siis võib Vardja poole sõita ka kahe peaga mees.
Kuna meie vestlus kestis mitukümmend minutit, oleks sellest võimalik kirjutada veelgi. Aga ma ei taha. See on äärmiselt ebameeldiv teema ja tundub, et kuna ma ei saa selle käsitlemisest üle ega ümber ka tulevastes postitustes, jätan osa enda teada. Siiski on üks suur võit tänase tulise vestuluse näol saavutatud ja ma siiski usun veel, et ükskord jõuab minu edastatav sõnum ka kõigi asjassepuutuvate pähe nii vallavalitsuses kui valla elanike hulgas. Jagan intsidenti kindlasti oma lähimate kaasvõitlejatega, sealt võib samuti tulla pauk mida keegi oodata ei oska.
Positiivsetest asjadest lõppenud nädalavahetusel kirjutan homme. Kohtumiseni!
8 kommentaari
Uus asi, tavis järgi proovida, võiks selle kohta öelda. Saati kui veel tegelikult tegelastel sinna vaja minna polnud :P
Eks nüüd tule ka välja, kes sul kohalikest mõistusega inimesed, kes tõusikud. Viimastega tuleb ilmselt taas mingi aja tagant tegemist et endast märku anda. Nõmmel parki autoga sõitjatega on omal ajal samamoodi tegemist olnud.
Teades sind, ega sa neile just armu ei andnud ;)
Jään ootama, mis ka positiivset nädalavahetusel toimus.
Ise sõitsin täna terve päeva ringi. Imetlesin sügisest loodust ja üritasin asju sirgeks mõelda. Sain ka paar lahedat pilti. Kuna ma eriline kirjutaja pole, võiks pildiblogi pidama hakata.
Tundub, et nüüd on Nahkanuia külas ka oma “Oru Pearu” ja vastu seina sõidetakse seal kahelt poolt.Vaene sein!
Uurides vallast antud teema kohta selgus, et nimetatud tee on üldkasutuses ja hr.Marko omavolitseb sealkandis omamata õigust takistada liikumist sellel teel.Mul on kahju nendest inimestest, kes tahavad sealkandis loodusesse minna (olgu siis traktori, auto või ATV-ga) ja peavad selleasemel vaidlema hoopis “suure egoga kohalikuga”
Tere Tiina! Tänan kommentaari eest aga ma palun, et jätkame seda vaidlust väljaspool seda blogikeskkonda VÕI esita oma seisukoha kaitseks fakte nagu nimed, seadused vms. Lihtsalt emotsioone kirjeldada pole mõtet. Avaldasin nimetatud teemal hiljuti pika postituse, viidates muu hulgas ka seadustele, maaameti infobaasile ja(NB!) VALLA poolt väljastatud dokumendile (vaata http://www.nahkanuia.net/?p=223)! Juba viimane tõestab mingisuguse kahtluseta, kellele nimetatud tee kuulub ja kes seal “omavolitseb”. Siiani pole ma aru saanud, kes on see salapärane vallaametnik, kes sellist infot jagab? Nimi!? Olen ise suhelnud abivallavanem Tõnu Maistega ja tema on tunnistanud, et tee millest räägime ON eraomandis, ja isegi seda, et eraomanikke on mitu. Kuidas saab ükski Koeru vallaametnik, rääkida vastu nende enda poolt väljastatud dokumentidele või teha tühjaks EV seadused? Soovitan vallast saadud info üle kontrollida PÄDEVALT ametnikult!
Neid inimesi, kes tahavad Nahkanuias “loodusesse minna” pole tarvis haletseda, sest seda ei keela neile keegi! Kas seda aga on tarvis teha “traktori, auto või ATV-ga”, kahtlen. Piirang teel liikuda puudutab ainult mootorsõidukeid aga teeb erandi maaomanikele, kellele on tagatud pidev läbipääs.
Ja siis viimane ja kõige valusam väide Sinu kirjas – minu “suur ego”. :) Tee sulgemiseks on olemas KÕIGI maaomanike nõusolek ja tee sulgemise initsiaatoreid oli rohkem kui üks. Seega seisab selle otsuse taga mitte “suure egoga kohalik” (ainsuses) vaid “suure egoga” maaomanikUD (mitmuses) või lausa “suure egoga” küla! Oleksin tänulik, kui selles küsimuses ka lõpuni täpne oldaks.
Ja mis on üldse “suure ego” mõõdupuu? Kas seadustele tuginedes eratee sulgemine või näiteks eraomaniku ähvardamine eraomandi kaitsel kättemaksuga nagu see minu viimasel kokkusaamisel ATV meestega toimus? Minu maja uks on alati selgitusteks avatud ja olen valmis vajadusel ka ise kohale tulema, et asju arutada. Räägin eesti keeles, vajadusel esitan tõendid ja ühtegi küsijat välja ei viska ega sõima. Tere tulemast!
Tänasel päeval ei hoolda Koeru vald endise Nahkanuia küla piiridesse jäävat teed viidates mulle saadetud kirjas Eesti riigi otsusele mitte rahastada erateid! See tekst oli ju kenasti ülaltoodud postituses sisalduvas dokumendis olemas! Kindlasti muudan aga oma seisukohta kui peaks selguma, et tegemist ON AVALIKU TEEGA!
Vardja teega seotud küsimustes mul nüüdseks emotsioonid puuduvad, tuginen ainult seadustele. Soovitan ka teistpidi mõtlejatel suhtuda asjasse samamoodi, sest siis ei räägiks me ebamäärases kõnepruugis asjadest ja inimestest. See, et keegi kuskil midagi ütleb, ei pruugi alati tõde olla. Aga küllap Sa tead seda isegi, vahetevahel on seda lihtsalt raske uskuda.
PS! Silt postil ütleb selgelt, “loa saamiseks helistada …”! Kuigi vastus ei ole garanteeritult positiivne, pole seda keegi veel proovinud. :)
Oru Pearu
Kas Koeru lähedal on vähe veel neid kohti, kust saaks loodusesse minna??
Ei, pole midagi öelda, Tiina on kaastundlik inimene…
ma kunagi panin ka yhe mõisasüdame kinni järvalmaal, suurte kividega, viimne tilk oli mingi tractor, kes suure sõnnikuhargiga ees pohhuilt läbi mõisasüdame kimas. kyll õiendasid siis suuremad ylbikud palju ja tõstsid neid kive 2ra jne., kes ei viitsind 50 m. ringi sõita. Praegu on see tee jälle lahti, aga tuusemate suurte egodega kohalike harjumused ka natuke muutunud., nii et ära p6e, saad veits molli ja pead natuke oma j.o.k.k.i ajama, aga võibolla tasub ära selline piraatimistee tõke mõnda aega.
ahjaa., kunagisel järvamaad tutvustaval videol sõideti Norra mõisa ees ringteel mingi cabrio roomik-tankiga, kas kuskil on nende laenutus või saab endla Lkal kuskil mujal ikkagi ATV krossi sõita?
Endla LKA ei luba oma territooriumil isegi lilli korjata. Ausõna! :) Kuigi mul on kaitsealaga väga head suhted, hõlmavad need endas ka trahvihoiatust selleks puhuks kui pargivahid juhtuvad mind tabama keelatud ajal keelatud kohas. ATV-ga on kaitsealal liikumine kategooriliselt keelatud aga see keeld käib tegelikult igasuguse mootorsõiduki kohta. Ma olen aru saanud, et üks hea koht ATV-ga sõitmiseks on Koeru ja Ervita vahel olev kruusakarjäär aga ma pole kindel kui populaarne see on ning kas seal üldse sõita tohib. Üldiselt on kindlasti huvitavam metsas või poriteel ennast ja masinat proovida.
See “cabrio roomik tank” oli ilmselt kaitseala masin. Neil on selline. Ise nad kutsuvad seda amfiibiks, küllap seetõttu, et tolle maastikuläbimise võime on väga hea. Polegi küsinud kas sellega vee peal ka sõita saab.
Jah, pean vabandama selles osas, et see jupike üldkasutatvast teest,mis hr.Marko maja eest mööda läheb,on ametniku vea tõttu
nüüd tema pärusmaa, mitte üldkasutatv, nagu mulle varem väideti.
Kahju on mul aga ikkagi, sest see jupike erateed ei võimalda enam vabalt liikuda Nahkanuia külast edasi Vardja poole.Seda otsustab nüüd Marko.
Ja Laura,Koeru lähedal on kohti, kus loodusesse minna, aga see sõltub nüüd teede ja maade omanikest.
Siis on hästi, et vähemalt tee staatus on selge. Selliseid “ametniku näpuvigasid” on tehtud üle Eesti sadu, kui mitte tuhandeid.
Looduses käimisest veel niipalju, et minu arvates tähendab looduses käimine (default) loodusega vahetus kontaktis olemist. Seda ei saa teha läbi autoakna või mootorrattalt, mis evivad müra ja nõuavad oma tähelepanu. Nii võiks ju ka Tallinnast Tartusse sõitu nimetada looduses viibimiseks. Kõik loodusesõbrad on Nahkanuiale oodatud! Siin on veel mida vaadata ja kuulata. Palun tehkem seda ainuvõimalikul viisil, austades ka metsarahvast, loomi ja linde, vaikselt ja toomata endaga kaasa kõike seda mida tsivilisatsioon meile pakub. Auto saab Vardjale mineja jätta selleks ettevalmistatud parkimisplatsile, kus ta vähemalt meie kodus olles on turvaliselt kaitstud. (Seda polegi nii vähe kui arvestada, et alles hiljuti löödi Sinijärvel paadiga kalastanud mehe auto aken katki ja varastati sealt binokkel – seda 8 kilomeetri sügavusel metsas!)
Vardja tee on täna väga halvas seisus ja jalgsi liikumiseks peaaegu sobimatu. Püüame selle tee aegade jooksul uuesti korda saada, siis oleks tekkiv rekreatiivne metsarada mõnusaks täienduseks valla poolt rajatud kergliiklusteele ning ideaalne koht jalutamiseks ja muidu olemiseks. Ka seenele saaks siis kergemini, kuiva jalaga. Usun, et selline lahendus peaks rahuldama kõiki!
Mina ei ole rohkem kui kolme Nahkanuial viibitud aasta jooksul kordagi Vardjal oma masinaga käinud ja arvestades olukorda, ei kipu ka. Lähen jalgsi või rattaga. Esimesel juhul jalutan 25 minutit, teisel juhul sõidan 10 minutit. Olen ka läinud kolmeaastane poeg kukil seenele või jõe äärde. Siiani olen elus ja tegelikult mitme fantastilise kogemuse võrra rikkam! Meie metsateed on juba seepärast väärt kinnipanemist, et kuskilgi leiduks kohti kus tõelised loodusesõbrad saavad käia ilma, et nende looduselamust rikub masinamüra või möödatuiskav dziip. Ja me ei ela siin planeedil üksi! Minu arvates on kõigil teistel elusolenditel peale inimeste samasugune õigus oma kodurahule nagu meil.
Igal juhul aitäh Sulle Tiina aususe eest! Mul oleks väga meeldiv mõnikord Sinu või sinu perega üheskoos Vardjale jalutada ja rääkida hoopis muudel teemadel. Või siis Nippi Kõrsi talus teile kooki ja kohvi pakkuda. Astu läbi!