Täidan nüüd lubaduse kirjutada nädalavahetuse positiivsest poolest, sellest kuhu (piiiiiks) ei mahtunud.
Tegelikult möödusid kaks päeva vägagi töiselt. Peamiselt nokitsesin majaesise jalgraja kallal ja sain valmis! Pühapäeval vedasin väljaspoole mulla peale ja nüüd on jäänud veel organiseerida pisut kruusa raja põhja täiteks, spetsiaalne filterkangas ja kõige peale dekoratiivne killustikukiht. Siis on valmis. Täna sain Juhanilt käru, millega vean homme kruusa ära. Ka see on juba kokku lepitud. Nii samm sammult asjad valmivad!
Tegelikult olen ise ka pisut üllatunud, et rajaga hakkama sain. Kuigi tegemist pole iseenesest mingi keerulise ettevõtmisega, oli väike närv ikka sees. Kõige raskem oli otsus teeraja servade osas. Kestvust silmas pidades oleks kivi olnud parim aga samas vaadates Järvamaa ehitusmaterjalide kauplustes pakutavat, ka kõige sobimatum.
Nii saigi otsustatud puidu kasuks ning sobiva äärelaua leidsin oma tagavaradest. Üsna ammu ostsin Koeru Naturalist 6 meetrit pikad, 22 cm laiad ja 5 cm paksud lauad, millest nüüd neli pikuti pooleks saagisin. Nii saadud servalauad immutasin niiskustõkkega ja timmisin järkamissaega parajaks, loodisin paika ja kinnitasin puidust vaiade külge. Valmis!
Nagu ikka tuiskasin traktoriga jälle lehtede sees. Jäänud on veel viimased pingutused, sest majaümbruse põlispuud on praeguseks juba päris paljad. Homme ehk veel ja siis võib viimastel lehtedel lasta õuemuru kaunistada.
Tänane päev möödus tavapäraselt Tallinnas. Pisu tööasju oktoobris alguse saanud projekti raames ja siis üks tõsisem töövestlus. Praeguse seisuga on mul võimalus asuda koheselt hea palga ja muude tingimustega tööle. Ainult et Tallinnas.
Siin on nüüd mõttekoht! Kuidas edasi? Mis saab Hongist, MTÜ Nahkanuiast, sündivast tütrest? Mattise ilmaletuleku ajal asusin tööle Sportlandi, kus veetsin suurema osa lapse sünnijärgsest ajast. Ei tahaks teist korda samasse ämbrisse astuda. Mul on aega mõelda esmaspäevani, siis pean oma otsusest teada andma.
Vahepeal helistas mulle korduvalt Valdek Allik, Endla Looduskaitseala Sõprade Seltsi juhatuse esimees. Kevadel tuli ta minu juurde plaaniga teha minust seltsi uus liider ja ma nõustusin. Seltsi üldkoosolek ja uue juhatuse esimehe (minu) valik pidi toimuma bussiekskursiooni ajal Põhja-Eestisse. Pidasin seda vähe imelikuks ja loobusin reisil osalemast pärast pikemat mõtlemist. Tundus totter juhtida seltsi, mis saab kokku ainult ekskursioonide ajal, kus siis lisaks meelelehutusele üritatatakse ka töiste küsimustega tegelda. Kujutasin ette, et pean enne juhatuse esimeheks saamist tutvuma vähemalt seltsi põhikirjaga ja esinema ettekandega kas olemasolevale juhatusele või siis seltsi liikmetele, kes saaks räägitu põhjal otsustada minu kanditatuuri sobivuse üle. Aga tundus, et minult ei oodanud seda keegi.
Nüüd kui Valdek pärast mitmekuulist vaikust helistas, ei võtnud ma ta kõnesid vastu. See on minust inetu aga mul ei jätkunud tahtmist, jõudu ja julgust talle kõike seda öelda. Valdek on ju iseenesest sümpaatne mees, pealekauba soliidses vanuses. Vaevalt, et ta kõike seda nii planeeris. Kardan, et praeguseks on talle minu rullnoklus ka teada, sest pärast seda kui pühapäeval käis mulle Valdekult sõna toomas üks Rõhu mees, ei ole ta minuga püüdnud enam ühendust saada. Arvan, et oleksin võinud käituda teisiti! Nüüd on osa minu usalduskrediidist nii mõnegi jaoks jäädavalt kadunud.