Jaanipäev 2010

Räägime siis pisut möödunud Jaanipäevast, enese täissöömise ja -joomise pühast, mis Nahkanuial möödusid nagu ikka, vaikselt. Ka rahvast oli vähem kui möödunud aastatel, piirdusime ainult minu vanaema, ema ja õe perega. Aga lõbus oli meil sellegipoolest ja kogu lõbu tuli kätte alkoholi abita. Sõime see-eest vana eesti kombe kohaselt nii et ägisesime.

Tänavu lõime peopaiga püsti otse aeda, lootuses saada tuule eest varju. Tuul oli mõlemal päeval tõepoolest vali aga see eest polnud väga palju sääski meid kiusamas. Need elukad ilmusid välja alles õhtul, kui igasugune õhu liikumine lakkas. Nagu ikka, ei puudunud ka seekord minu teenekas Nordisk indiaanitelk, mille ees paiknes pidevalt roogadega kaetud söögilaud. Tagantjärele võib tõdeda, et valitud asukoht oli väga hea, hubane ja mõnus.

Mina käisin Mati, Tommi ja Kimmuga päeva jooksul paar korda Ervital külaseltsi poolt korraldatud jaanipäevaüritusel. Väga lahe oli! Kahjuks ei saanud ma laste tõttu seal olla nii kaua kui oleks tahtnud aga vähemalt nägin ära osa jalgpalliturniirist ja pildistasin õhtupoole Ervita rammumehe võistlust. Millestki polnud puudust, ei päikesest taevas ega inimeste südametes. Kõike oli külluses ja seda jagati lahkelt vähemasti minuga küll. Sain maitsvat vinnutatud metsloomaliha ja koduõlut. Majade ümbrus ja see niiöelda piduplats oli perfektselt niidetud ning igati paslik paik külajaanipeo toimumiseks. Ka korralduslikult tundus päevakava olevat hästi läbi mõeldud. Kiitus tegijaile ja osalejaile!

Õhtul süttis koos tuhandete teiste jaanituledega lõke ka Nahkanuial. Ilm oli selleks ideaalne. Tuuleta ja soe. Põletasin lõpuks ära suure oksahunniku, mis oli oma hetke oodanud kuid. Kõige rohkem tundsid tulest rõõmu muidugi poisid, kes seal pool õhtut kõikvõimalikke kaikaid sussitasid ja siis nendega vehkisid. Seekordne Jaanituli põles seal kus kaks aastat tagasi, aida taga muruplatsil.

Õhtul toimus teinegi Nahkanuia jaanituledele omaseks saanud sündmus, minu ja Mimmu maadlusmats. Võitjaks nagu te kõik arvata võite, olin loomulikult mina. Õde mul küll väitis, et tema seisis lihtsalt paigal ja ei saanud üldse aru mida ma seal tema ümber sebin aga kas siis kaotaja võikski teisiti rääkida. Vaadake ise pilte ja veenduge, et olin maadlusmatsil selgelt domineeriv pool.

Esimese päeva lõpetasime päris hilja. Mina ja lapsed kobisime magama telki, naised tuppa. Öö telgis kolme laiutava lapsega oli mulle veelgi raskem kui kahe hektari muru niitmine. Lõpuks ei pidanud ma vastu ja kolisin välja lamamistoolile. Seal, sääskede eest ennast üleni magamiskotti peites, sain ma lõpuks normaalselt uinuda.

Teine päev tõi esimese asjana endaga õemehe, kes tuli Mäost Nahkanuiale saada. Kuigi Juntsil oli seljataga sisuliselt 24-tunnine tööpäev, läksime pärast korralikku ja rasvast hommikusööki uue lõkke jaoks oksi tooma. Selleks sobisid ideaalselt Kördi saarte kopa poolt maha tõmmatud oksarisu, mida sai lõpuks korralik kärutäis. Saime lõkke uuesti suitsema.

Seejärel võtsime ette tõsisema töö. Paju väljakaevamise käigus Vardja tee äärest sai selle juurest ära tõstetud suur kivimürakas. Kuna ma seda üksi liigutada ei jõudnud, palusin õe ja õemehe appi kivi kiviaia juurde veeretama. Saime sellega kuidagi hakkama kuigi ma kahtlustan, et ühel ilusal päeval diagnoosib arst meil kõigil kolmel hemorroidid.

Kõige põnevam lugu selle kiviga on aga see, et tegemist oli omaaegse piirikiviga! Seda näitasid selgelt kivisse raiutud märgid, millest osa olid meile loetavad, teised mitte. Väga hästi oli nähtav ühest otsast suletud rist ning arvud 2 ja 7 (27!?). Kaks teist märki ei ole selgelt arusaadavad ja neid peab veel uurima. Täna on see vägev kivi üks osa Nahkanuia küla Nipi Kõrsi talu lõunapiiri kiviaiast. Paigutasime selle nii, et märgid on näha igale möödaminejale. Tegemist on siis teise piirikiviga, mille ma Nahkanuial oma maa pealt leidnud olen.

Pärastlõunal austasid meid oma kohalolekuga kaks tähtsat külalist. Esmalt saabus Nahkanuiale Monaco prints Ints. Vähemalt nii paistis ta õetütar Kimmule oma punase ja ägeda tsikli seljas. Tegelikult on Ints minu kursusevend ülikoolipäevilt ja ustav matkakaaslane, kellega oleme koos kümneid kilomeetereid eestimee teid mõõtnud. Enne äraminekut tegi ta poistele ja Kimmule natuke lõbusõitu, mis vähemalt viimase täiesti sõnatuks võttis. Tundsin ennast kohe kohmetuna, sest vähemasti mina pole suutnud oma õetütartnii õhku ahmima panna! :)

Teine külaline oli Viljaema, kes nägi välja nagu alloleval fotol. Viljaema tõi oma varastatud nisupeadest pärjas meile vilja- ja karjaõnne ning oli muidu lõbus. Lõpuks hakkas talle meie juures nii meeldima, et ta keeldus lahkumast ja ema viis ta enda juurde Paidesse. Ma pole uudiseid vaadanud aga küllap on Paide linna tabanud äkiline ja enneolematu mastaabiga rikastumise ja heaolu laine.

Vot sellised pikad pühad peeti Nahkanuial. Seiklusi ja avastamisrõõmu jagus mõlemaks päevaks piisavalt. Ja kui aus olla, jäi ju õde oma perega meile veel üheks ööks.

Rohkem pilte Nahkanuia 2010 Jaanipäevast leiad Nahkanuia pildialbumist PicasaWeb keskkonnas või siin: