Ikkagi lasin ennast ära rääkida. Teadsin seda juba muidugi ette nagu ka aimasid mõned tuttavad ja pereliikmed. Üllatusmoment oli igatahes neil, kes seda ajaveebi on jälginud ja kes mind pisutki tunnevad, väike. Jah, alates möödunud laupäevast olen Endla Looduskaitseala Sõprade Seltsi juhatuse liige ja lisaks ka juhatuse esimees. Valitud ühehäälselt üldkoosolekul. Valdek Allik, endine juhatuse esimees astus tagasi nii juhatuse esimehe kui juhatuse liikme kohalt ning põhjendas oma otsust tervislike põhjustega.
Mul ei ole selle uue ametiga seoses mingeid erilisi emotsioone. Tegelikult ei olnud seltsi juhtimine minu südamesoov. Oleksin tõepoolest jäänud meelsamini "nõu andma", kui seda oleks vajatud ning jätnud administreerimise teiste õlule. Samas sain ma aru "noore mehe" juhi kohale määramise vajadusest kui nägin seltsi liikmeskonna keskmist vanust – enamik tollel koosolekul osalenutest oli pensionieas. Mitte, et see kuidagi oleks eelduseks nende vaimsele võimekusele aga siiski – usun, et selles vanuses on raske leida endas energiat ühe aktiivset ühiskondliku elu elava seltsi käimatõmbamisel ja hoidmisel. Seda eriti piiratud võimaluste tingimustes. Seepärast ja muidu ka olen eelkjõige huvitatud seltsi uute, noorte, aktiivsete inimeste kaasamisest, kes võiksid oma olemusega inspireerida teisi ning olla tegevad seltsi elu korraldamisel. Kas leidub selliseid ka selle ajaveebi lugejate hulgas? Lisainfot saab minu käest.
Jätkusid Aabrami puhastustööd, laupäeval eriti esindusliku meeskonnaga. Trimmerdas Ühendus Weissenstein ja KÜ Vainu tee juhatuse esimees, Paide Säästva Renoveerimise Infokeskuse juhatuse liige Rainer Eidemiller. Lõkke eest vastutas Türi Tenniseklubi juhatuse esimees Jaan Rahe. Mootorsaagi käsitles MTÜ Nahkanuia ja Endla Looduskaitseala Sõprade Seltsi juhatuse esimees Marko Mänd ehk siis mina. Kõigi osalenute suured kogemused ühiskondliku töö tegemisel panid paika ka töö kvaliteedi. Rainer ei pannud trimmerit käest ka siis kui pimedus ta endasse mähkis ning Jaani visa töö tulemusena hakkas samal ajal lõke ka lõpuks leegiga põlema.
Pühapäeval jätkasin tööd üksinda, kaaslasteks Kimmu ja Mattis. Tegime tule jälle üles ja sel ajal kui mina trimmerdasin, istusid lapsed tule ääres. Neile pakkus see tohutut lõbu, sest märg rohi võimaldas neil lõkkes pikki tokke põletada ja hiljem nendega vehkida. Mattisega käisime laupäeva õhtul pimedaski veel kahekesi tule ääres. Taevas paistis kuu ja särasid tähed, kustutasime lambid ning istusime niisama. Isa ja poeg. See oli väga meeldiv viis õhtut veeta.
Kahe päevaga jõudsime trimmerdada suurema osa Aabrami lõunapoolsest õuealast ja pisut ka põhjapoolsest. Saega pügasin pisut vanu õunapuid ja lõikasin juppideks ühe vanuse tõttu maja peale kukkunud lepa. Lisaks põletasime täielikult mitme hoogtööpäeva jooksul kogutud oksad. Tegemist on väga meeldiva ja ülesehitava emotsiooniga näha kuidas väikeste tegevuste läbi sünnib midagi suurt. Seekord siis saab puhastatud järjekordne mahajäetud talukoht Nahkanuia külas.
Ilmad on olnud vihmased. Meil sadas reede öösel vastu laupäeva ja laupäeva ööl vastu pühapäeva. Maapind on jälle vett täis ja ligane. Viimati rikkusin hoovis muru kui autoga hoovist välja sõitsin, lihtsalt nii libe on. Kohati tundub, et maapinna kõik sooned ja praod on vett nii täis, et sellel ei ole enam kusagile minna. See on selline aeg, kus iga tehtud samm jääb soovimatult õuepinda kaunistama. Seega mida vähem samme, seda parem.