Meie Matit on tabanud enneolematu kihk ujuma õppida. Alles eile möllas ta merevees ja püüdis ennast kõikvõimalikke ujumisstiile viljeledes vee peal hoida kui täna juba (minu valvsa pilgu all muidugi) sügavasse vette hüppab ja sealt siis käepatjadeta silla juurde ujub. Ma pean vaatama, kas mul on alles paar esimest videot Matist kaheaastasena, kus ta Paide Tehisjärve ääres sillalt hirmsa hooga mulle sülle hüppab. Seda meenutades tekib mul küsimus, mis vahepealse kolme aasta jooksul toimus?
Igatahes on väga tore näha väikemeest sirgumas ja uusi asju õppimas. See on meil juba tavaline asi, et ta käepatjadega Väinjärvel silla lõpust minuga vette hüppab ja siis kaldale ujub. Täna proovis ta juba ka peakaid ja unistas torni teiselt korruselt alla hüppamisest. Arvasin, et ehk järgmisel aastal …