Eile hilisõhtul kui ma üleval olin ja arvutis audiopostitusega mässasin, tekkis mulle väike sõber. Lauale tuli oma hilisõhtuseid asjatoimetusi ajama üks koibik (ladina keeles Opilionidea) – väikese, ovaalse, lülilise ja kompaktse keha ning lüliliste pikkade jalgadega ämblik, kes tegelikult ei olegi tõeline ämblik (vt. "Eesti Elusloodus", lk. 381). Nii me siin siis tegutsesime, mina arvutis ja tema laual või vahepeal ka minu käsivarrel uidates. Üks otsimas uusi väljakutseid, teine süüa. Mulle hakkas isegi tunduma, et ta suhtub minusse looma moodi sõbralikult ja teadlikult!
Väljas ulgus tuul katuseräästastes ja korstna ümber, meie aga vaatasime kahekesi läbi akna pimedusse ja siis jätkasime seda, mis parajasti pooleli oli. See oli mõnus ja kodune tunne. Kuigi ka üksinda on hea olla, pakub vähemalt mulle naudingut teadmine, et keegi on veel ja toimetab omaette. Selleks ma teinekord Maarjatki enda juurde kaminatuppa kutsun. Istuga kasvõi niisama aga olgu vähemalt olemas. Seekord Maarjat polnud, oli ämblik. Hea lahe kaaslane, vaikne ja väga väikeste soovidega. Kui arvestada välja see kord kus ta mu käel jalutas ja oma pikkade koibadega mulle kõdi tegi, polnud temast vähimatki tüli!
Nüüd mõni hetk tagasi tuli ta jälle korraks välja. Uitas siin laual väikese tiiru ja kobis siis minema. Loodetavasti kohtume täna õhtul jälle!
