Olen püüdnud Matile pakkuda sellist meelelahutust, mis mulle endale omal ajal huvi pakkunud oleks. Sageli tuleb improviseerida, sest paljud tänased võimalused polnud toona kättesaadavad aga suund on üks, võimalikult palju erinevaid kogemusi erinevatest valdkondadest. Kuigi vahetevahel poeb hinge kahtluseuss sellest, et ehk oleks lihtsam olnud poisiga lihtsalt mängida, loodan siiski, et neist üheskoos ette võetud seiklustest jääb lapsele sügavam jälg kui autode või sõduritega mässamisest.
Möödunud reedel võtsin Mati ja õetütar Kimberlyga ette kanuusõidu Piibe jõel. Kes on olnud tähelepanelik, on kindlasti märganud ka Picasaweb keskkonda üleslaetud fotosid!
Alustasime matka küllaltki ebatraditsiooniliselt ehk sellelt sillalt, mis viib läbi Piibe Mardimäe talu juurde. Tavaliselt stardime Piibe sillalt Piibe maanteel aga seekord tahtsin teha sõidu võimalikult lühikese, et lapsed ikka vastu peaksid.
Esimese väikese vahepeatuse tegime üle jõe murdunud suure kase juures. Lasin lapsed seal maha, et nad saaksid mööda puu tüve kanuuni tagasi ronida. Oleksin meeleldi isegi nendega ühinenud aga pidasin siiski targemaks turnijatel silm peal hoida. Matil oli seekord korralikult vest seljas, Kimmu on suur tüdruk, nii et ise ma mingit muret ei tundunud. Ja vette ei kukkunud ka keegi, tagasi kanuusse roniti säravail silmil.
Lõunapeatuse tegime nagu ikka jõgede hargnemiskohas, ametliku nimega Tammemäe künka lõkkeplatsil. Seal läksime kolmekesi ujuma ja tegime kaks reisi üle jõe. Vesi oli soe, pakun et üle 20 kraadi, sest sellist tunnet nagu allikalises Preedi jões meil kellelgi ei tekkinud. Lapsed ületasid ja üllatasid iseennastki, hüpates kaldalt kõrge kaarega jõkke. Need hetked jäid ka tehtud fotodele.
Sõime lõkkeplatsil laua taga kultuursete inimestena. Meil olid söögiks kaasas neli grillkana koiba, suitsuvorsti, leiba, sulatatud juustu, jogurtit ja müslit. Kõik läks kaubaks. Värske õhk ja loodus mõjuvad alati ühtmoodi.
Edasi kulges meie retk loogeldes mööda Vanajõe sonne. Lapsed tahtsid mõlemad kangesti ujuma aga hirm (inimsööja)vetikate ees hoidis neid tagasi. Ma ei saanud ka ise eeskuju näidata, sest kartsin et jõest kanuusse ronimine võib lõppeda selle ümberminekuga. Kui lõpuks Mati südame rindu võttis ja kuuma eest jõkke hüppas, olime Preedi jõe suubumiskohast möödas ning vesi karvakese külmem. Pärast veenmist järgnes talle ka Kimmu ja siis oli metsavahe kisa täis, sest vetikad hakkasid kohe lapsi oma veealustesse pesadesse kisuma! :)
Kirikumäe laagriplatsini jõudsime viie paiku. Maarja ja Matilde tulid sinna meile vastu. Õnneks lubasid teeolud käruga päris lõkkeplatsini sõita. Kirikumäel sõime ja ujusime. Auto ja kanuuga õnnelikult tagasi pääsesemist tähistasime mitme suure sõõmu allikaveega purskavast allikast.
See “väike keerak” on Mati välja mõeldud. Just selline asi seisis meil ees kui ta mind ja Kimmut GPS-i järgi juhendas. Et tegemist on toreda ütlemisega, vääris see postituses pealkirjana jäädvustamist. Selline see meie Mati on – “väike keerak”.