Sain oma elu ja ühtlasi ka Nahkanuia küla esimese kiviaia valmis Mati 6. sünnipäeval. Hommikul vedasin kolm viimast koormat kive ja ennelõunal võisin imetleda oma kätetööd. Ligikaudu 60 meetrit kiviaeda laiusega 1 meeter ja kõrgusega ca 60 sentimeetrit. Mati, kes püüab aru saada numbrite omavahelistest seostest, on mitmel korral küsinud kui palju neid kive selles aias koos on. Ma ei tea seda talle öelda aga uudishimu painab ennastki. Tundub uskumatuna, et olen kõik need sajad ja tuhanded kivid ise kokku kandnud.
Alguses ma pidasin ligikaudset arvestust aiale kulutatud aja ja kärukoormate üle. See arvestus läks üsna pea sassi, sest aeda ladudes ei olnud mahti ega tahtmist sellistele “pisiasjadele” keskenduda. Kivide vedamine, maa seest välja kangutamine, kärule punnimine ja sealt maha saamine olid ainsad eesmärgid, mis tähtsust omasid. Pärast päeva kestnud aiaehitust oli õhtul ainsaks sooviks diivanil lesida ja anda seljale vajalik puhkus.
Aeda ehitades arvasin ma ka aru saavat, miks kiviaedu siinkandis praktiliselt üldse ei esine. Kui esineb siis kas kiriku või mõisade juures. Kes oleks jõudnud kõik need aia ehituseks vajalikud kivid ühtekokku vedada ja müüriks laduda? Kust oleks võetud see aeg ja tööjõud? Isegi minul oma laenatud raudhobusega kulus ju pooleteise nädalajagu päevi selle 60 meetri ehitamiseks. Arvan, et ühe kärutäiega sai tehtud umbes meetri jagu aeda ülaltoodud parameetritega. Kokku siis umbes 60 kärutäit!?
Kust ma kivid sain? Kiviaia tegemise idee alge tuli sellest kivihunnikust, mis tekkis maja vundamendi lahtikaevamisel maa seest ilmunud kividest. Neist moodustus esimene 15 meetrit kiviaeda. Sealt edasi varustas mind materjaliga Vardja tee ehitus ning küla põldudel ja nende servades paiknevad arvukad kivihunnikud. Tegin väikese kaardi, kus on punasega märgitud kõik kohad kust ma kive tõin ning sinine joon tähistamas kiviaeda selle orienteeruvas asupaigas.
Ükski minu kivisalvedest päris tühjaks ei saanud. Kas olid kivid tõstmiseks liiga suured, liiga sügaval maa sees või ei sobinud nende “fraktsioon” ja kuju hetke vajadustega. Nii imelik kui see ka ei ole, on erinevates hunnikutes erinevad kivid. Mõned kohas olid suured ja ebakorrapärased paelahmakad, teises valdavalt rusikasuurused känkrad, kusagil raudkivid ning ühes hunnikus domineerisid kenad paelatakad. Kui kõik hunnikud täiesti tühjaks kanda, jagub kive veel vähemalt 100 või enama meetri jaoks. Kuid nende äratoomiseks tuleb tõsta mehaniseerituse astet, sest ainult minu jõust ja võimalustest jääb väheks.
Nahkanuia esimese kiviaia valmimisel abistasid mind Mattis, Maarja, Matilde, Jaan, Junts ja Meryl. Eriti suur täna Neilile ja Renele oma ATV-de laenamise eest. Ilma nende riistadeta poleks mul kuidagi õnnestunud vajalikku kogust kive aia jaoks kanda.
