Väljas on ilus kuupaistega öö. Nagu tellitult, sattus mulle taaskord kätte raamatu “Eesti kodumaa” M.Kampmanni koostatud esimene osa, kus lehekülgedel 112-113 on antud kaunis kirjeldus Järvamaa kuusikutest. Pika tööpäeva lõpus mõjus see teatud mõttes lausa turgutavalt. Selline “muinasjuttude maa” asub ka minul päris ligidal. Kas just savimaal nagu kirjatükis aga Nahkanuia voore lõunaserval kõrguvatel mineraalmaaküngastel, seal kust sügisel võiseeni võib rohkesti leida, kasvab just selline kuusemets. Ma ei ole seal küll kangelaste vaime ringi kolamas näinud aga kindlasti on neil vanadel puudel rääkida rohkem siinse elu kohta kui kellelgi teisel. Seniks muidugi kuni neid jagub ja tuul või saag nende elule lõppu ei tee.
“Lokkawate wäljade ja lamedate luhtade wahel on Järwamaal ka palju metsi, kus kuusk suures enamuses seisab, see Järwale omapärane sawimaa kuusk. Tema tüwi on saledam, okad peenemad, okkad õrnemad, ja kogu ta wälimine helk heledam, rohelisem, kui Wiru raudsel kandelasel, kes suurte raskustega oma juuretele teed kiwide wahele peab kangutama. Wirumaa kuusk seisab oma tumerohelises ülikonnas tõsiselt, tugewalt, kartmatalt, nagu elutuules wintsutatud wanamees, kuna Järwamaa kuusk noormehe sarnaselt rõõmsa pilguga elusse waatab. Sest pae peal on kohati õige paks kord sawimulda, mis suurtele ja toredatele kuusemetsadele head toitu ja kerget eluwõimalust lubab. Kuuskede okstel aga hüppavad orawad, laksutawad lugematud lauluräästad ja muud linnud oma sajatoonilisi wiisa, kuna all sambla peal häbelikud walged lillekesed õitsewad ja kena lõhnaga õhku täidawad. Nende lillede lõhn, – iseenesest weel mitte teab kui kena, – sulab imemeeldiwalt kuuse okaste ja waigu lõhnaga kokku, nii et Järwa tihedaid ja salapäraseid kuusemetsi walgetel suweöödel päris muinasjuttude maaks wõib pidada, kus nende kangelaste waimud kuulmata sammul käiwad, kes senni pealetungiwa wägewama waenlase wastu wõitlesid, kui weel küünrapikkune poisike järel, ja oma isamaad kõigest kallimaks pidades ennem surid, kui wõõra ikke all edasi hingitsesid … sellest wist ka tuleb, et Järwas wõrdlemisi wähe rahwa luulet on leida, sest et kangelaste luule ühes kangelastega hauda on warisenud, ja wõõrad tõud, kes asemele tulnud, pole muistse aja kangelasi tunnud ega nende tegudest luulepärga punuda osanud. Aga lauluräästad laulawad neile kiitust, lilled õitsewad neile ilu ja waljud maruhood sügisestel öödel mühawad kuusikute latwades kurwalt huludes nende kangelaste töödest ja isamaa armastusest waikimata muinasjutte. Ja metsad ise, kus kuni kahekümne sülla pikkused kuused sambana seisawad, mis harwa marude ees murduwad, tuletawad tormistel aegadel mühawat merd ja laksuwate laenete hääli meele, nagu wõitlusesse kiskudes, wõitlusesse kõigega, mis tume ja madal, ja oma toreda kaswuga teed näidates ülesse päikese, waba walguse poole.”
Püüan olla kuuskedele, laulurästastele ja lilledele võrdne partner, et Nahkanuia kangelaste töödest aeg-ajalt ikka midagi kuulda oleks. Siis ei ole nad oma elu päris asjata elanud.