Ando helistas ja uuris kuidas puhastada vana palkseina. Tuletasin siis endale selle meelde ja andsin telefoni teel õpetussõnad edasi. Tegelikult pole seal ju midagi keerulist, ehk ainult see, et kasutada tuleb tolmumaski, prille ja kindlasti liivapaberikettaid.
Kui ma oma esimesi argilikke katseid palkseina puhastamisel tegin, ostsin selleks kohe hunniku lamellkettaid. Soovitaja soovitusel. Esimene osa majast saigi nendega tehtud, 40 krooni ketas. Ja neid kulus palju! Lamellketas on oma olemuselt õrnake, vähemalt selline mulje mulle jäi. Tõmbab ennast kiiresti sodi täis ja on hästi vastuvõtlik naeltele. Kui ma seintega veel hakkama sain, oli põrandate tegemine lamelliga tõeline piin. Värv mitte ei kulunud vaid võiks öelda, et lausa sulas kohati ennast täistõmmanud lamellketta all!
Lamellkettaid kasutasin kuni poes pakuti võimalust osta liivapaberikettaid. Nende kasutamiseks tuli küll osta eraldi tald aga see maksis sama palju kui üks lamell, samas kui üks liivapaber sellele maksis 10 krooni. Neljakordne võit hinnas ja usun, et vähemalt sama suur võit efektiivsuses. Liivapaber toimis tõhusamalt, sest kulus aeglasemalt. Maja seinad ja põrandad lõpetasingi nendega.
Kindlasti tuleb seinte lihvima hakkamisel silmas pidama, et kõige parem on seda teha siis, kui tuba või toad on täielikult lahti võetud. Tulenevalt ketta ümarast kujust on sellega niigi keeruline nurkadele ligi pääseda ja kui arvestada veel selle pöörlemiskiirus, on lihtne mõnda viimistletud serva "kriimustada". Minul näiteks olid aknad paigaldatud ja see tähendas kolmekordset ettevaatlikust palede juures. Niisamuti laed. Tark olnuks vähemalt laeservad lihvida siis, kui laelauad olid maha võetud.
Põrandate lihvimisel oleks saanud kasutada ka mingit suuremat lihvijat, mis oleks töövaeva oluliselt kergendanud. Õnneks konsulteersin Jarkkoga, kes ütles, et suur lihvija tasandab ära kõik põranda kumerused ehk siis aastate omapära ja sellega ma polnud nõus. Mulle meeldisid minu põrandalauad oma suurte vahedega ja pealt kaarduva reljeefiga. See on just see, milline üks korralik põrand peab välja nägema. Tõsi küll, pärast värvikihi mahavõtmist, käisin põranda siiski lihvijaga üle küll, ainult et see oli väike käsilihvija.
Lihvimiseks tuleks varuda aega. Kui seda teha kiirustades, jäävad lihvketta jäljed teinekord sügavamadki kui kirve jäljed tahutud palgil. Ja see rikub üldmuljet. Samas võib aeglaselt ja hoolikalt tegutsedes tuua välja kõik vanad lohud ja muhud, tegemata juurde uusi. Arvestasin, et mul kulus ühe 20 m2 toa seinte tegemiseks umbes päev. Oleks saanud ka kiiremini aga ju siis polnud vajadust. Põrandate osas ma ei mäleta aga pakun, et kolme põranda (~60m2) tegemiseks kulus kaks pikka päeva. See kõik sai tehtud väikese käsirellakaga!
Ja lõppeks, tegemist on tõeliselt tolmuse tööga! Sõltuvamata seintel olnud endisest kattematerjalist võib juba pärast lühemat maskita lihvimist ninast välja tõmmata korralikud tolmutampoonid, juuksed lähevad halliks ja selg raksub tolmukoorma all.
Kahjuks ei teinud ma oma lihvimistest palju pilte aga ühe seeria siiski leidsin. Usutavasti inspireerib see kõiki vana talumaja omanikke alustama kiiremas korras oma palkhoonete puhastustöödega!
2 kommentaari
Need kümned sinu poolt “kasutatud” relekalamellkettad on minu juures vaatamisväärsuseks, omamoodi palverännaku sihtkohaks ka kaugemalt tulijatele. Nende resurssi on alles kuskil 85%-95%, kui lamell läheb vaigust vms. umbe, tuleb lasta paar ringi kuskil metalli peal, näiteks siluda adra tera, see teeb jälle liivapaberi poorid lahti. Lamell on aga rohkem puidu modelleerimiseks, seintele ja eriti põrandale sobivad ikkagi tavaliivapaberkettad.
Juhan liialdab. Kindlasti on neid kettaid, millel ressurssi veel küllaga aga suur osa sai ikkagi üle naelapeade sodiks lastud. Aga kindlasti loeb, mida nendega nüüd peale hakata. Värvi lihvida on keeruline aga viimistleda saab kindlasti. Kui on vaja mingit väga peent lihvi teha, võib ressurss olla isegi 100%.