Nahkanuial algas talvine lindude söötmise hooaeg. Panime eile Matuga lindude söögimaja üles ja poja pani sinna oma käega esimesed peotäied sihvkasid. Tänulikud külalised ei lasknud ennast kaua oodata. Paar rasva-antsu toimetas seal juba õhtul. Nagu hommik näitas, tuldi tagasi ka hommikueinet võtma.
Praegu on Nahkanuial suleliste osas vaikne. Aeg-ajalt kohtab siin rasvatihaseid ja mõned korrad olen kuulnud leevikesi. Püsivamalt on ennast sisse seadnud suur-kirjurähn, kelle toksimist ja karjatusi olen kuulnud nii oma maja ees põlispuudel kui ka Kördil toimetades.
Linnumaja asukoha valisin enda järgi, et oleks näha kes seal parajasti toimetab. Riputasin selle elutoa akna alla kasvava sireli külge. Võib isegi juhtuda, et panen kuhugi kaugemale veel teisegi söögimaja üles, et peale tihaste ka teisi linnuliike kohata. Sest kes ikka tahab teiste nähes süüa!
Lindude toitmine on tore asi. Ainus mis selle juures teinekord ära ununeb on selle järjepidevuse olulisus. Mulle tundub, et see on osa üldisemast probleemist, mis väljendub igapäevatasandil hüljatud ja kodututes loomades. Oleme ju ainus liik maa peal! :) Tegelikult läheb mulgi lindudele mõeldud toiduvaru täiendamine mõnikord meelest. Õnneks pole tegemist patoloogiaga!
Aga kokkuvõtteks! Toitke ikka linde! Linnud on lahedad ja ma olen veendunud, et me ei kujutakse ette mistahes looduskeskkonda ilma linnulauluta. See on midagi, mis sageli jõuab kohale alles siis, kui kõik on kadunud.
