Üks Nahkanuia ajaveebi alaline lugeja tegi minu suunas täna kriitikat. Ta ütles, et ma kasutavat postitustes liiga palju “mina” vormi “meie” asemel. Sain aru, et blogi lugedes võib lugejal jääda mulje nagu siin oleksingi ja toimetaksin ainult mina, naiseta ja lapseta. Või siis jääda arvamus nagu poleks nende tööl mingit väärtust.
Jah, mul on pere ja väga tore pere sealjuures. Ilma oma pereta poleks ma ilmselt suutnud saavutada kõike seda mis praeguseks tehtud. Tean, et olen neist vähe siin rääkinud. Põhjuseid on mitmeid, üheks neist kahtlemata minu suhteliselt autoritaarne iseloom, mis suuremal või vähemal määral kajastub ka kirjapildis ja sõnavalikus. Teisalt jälle jäävad pereliikmed siit välja, sest ma ei tea mida nad mõtlevad. Mulle ei meeldi eriti oletada ja seetõttu on lihtsam kirjutada enda isikus, kaasamata teisi. Kolmandaks kindlasti on “mina” vormi tinginud see, et kuigi minu naisele meeldib Nahkanuial, on suurem osa külas toimuvaid arendustöid minu initsiatiiv, milles teistel pereliikmetel on küll toetav aga mitte alati vahetu kaasamõtlemise/tegemise roll.
Nii ma püüangi aeg-ajalt üles näidata oma hindamist Maarja ja Mattise poolt tehtule läbi neile pühendatud postituste. Viimati tegin sellise Matist. Pole võimalik panna sõnadesse kõike seda abi, mida ma oma perelt olen saanud aga kindlasti on Nippi Kõrsi meie, mitte minu projekt! Selliseid asju nagu ühe vana talu või küla taastamine ei tehta üksi ja kui tehaksegi, ei saa tulemus olla sama, mis koos perega. Nii koos tehtud asjad on palju-palju väärtuslikumad ning aitavad rasketel aegadel vaimu üleval hoida.
Seega palun mitte pahaks panna kui ma tegutsemiseufoorias ja hiljem seda jagada soovides liiga enesekeskseks muutun. See ei ole teadlik tegutsmine soovist tehtu eest kogu au endale saada! Minu pere oli ja on minu jaoks suurim väärtus! Ma ei pruugi sellest kirjutada aga ma mõtlen sellele tihedamalt kui välja paistab.
Võib olla seepärast ongi siinkohal kohane anda teada, et Nahkanuia küla neljas püsielanik sünnib käesoleva aasta 17. detsembril keisrilõikega! Väike Mati saab endale õe! Siis on “meid” kokku juba neli!
Meie aastal 2004.
Meie 2007 suvel (lisatud lugejate tungival nõudmisel).
3 kommentaari
mhh.. see ju nii vana pilt:)
On küll jah aga selle postituse juures pole pildi vanusel suurt tähtsust! Pildil oleme “meie” ja see oli hetkel ainus neist piltidest, mis kohe käepärast võtta oli.
Kui Mati välja arvata, siis meie Maarjaga näeme samasugused välja. :)
2004? appi! kas sellest on tõesti nii kaua juba möödas:(
tegelt oli lihtsalt nii, et nägin blog.tr.ee avalehel tuttavat pilti ja lähemal uurimisel selgus – täitsa minu tehtud pilt:)