Ehitama õppimine on teadupärast elukestev protsess. Sellise kogemuse olen ma saanud siit Nahkanuialt, endale kodu luues. Aeg möödub ja toob armutult esile kõik valed otsused ja valesti valitud materjalid. Iseendale ehitades ei tulene need "valed" reeglina mitte sihipärasest tegutsemisest ja teadlikust tegematajätmisest vaid pigem kogemuse puudumisest ja oskamatusest kõike olulist ette näha.
Oma maja vaadates tundub mulle kohati nagu oleks selle teinud lapsed suvises töölaagris. Liiga tihti on vaja asju parandada ja muuta. Võtame näiteks minu räästa!
Eterniit on paigaldatud laitmatult, read on sirged ja katus tasane. Tuulekast näeb välja väga hea. Olemas on ka vihmaveerennid, mis paraku ei toimi nii nagu peaks. Põhjus on selleks lihtne, eterniit ulatub katuseservast kõigest 3 senti üle ja katuselt allavoolav vesi tilgub seetõttu suures osas rennist mööda. Mitte üle vaid hoopi seina poolt. Eriti hull on lugu tugeva tuulega, siis ei satu renni midagi, tuul peksab vee vastu majaseina. Vaja oleks renni ülespoole tõsta aga seda ei võimalda jälle olemasolevad kinnitused.
Pikka aega nägin ainsa lahendusena renni kinnituste väljavahetamist. See aga ei tundunud hea mõttena ühest küljest tehtud kulutuse pärast ja teiseks seetõttu, et ma ei kujutanud ette millised need uued kinnitused olema peaks ja kas nad ikka aitavad. Vihm aga sadas muudkui seinale ja midagi tuli välja mõelda.
Muud mulle pähe ei tulnud kui see, et pean saama kuidagi räästast pikendada. Seda oleks olnud võimalik teha ka eterniidiplaate allapoole nihutades aga siis jällegi poleks saanud kindel olla, milline jääb kogu selle nihutamise käigus katuse üldmulje (lligutada oleks tulnud kõiki kuut rida) ja mis kõige tähtsam, kas kruvidel oleks olnud kuhugi kinnituda! Uusi kruviauke poleks ma mingi hinna eest lubanud ei endal ega kellelgi teisel teha.
Nii tekkis idee pikendada räästaserva plekiribadega, mille saaks lükata tuulekasti serva ja eterniitplaadi vahele. Ribad oleksid jäänud püsima tugevalt kinnikeeratud eterniitplaatide kinnituskruvide abil, mis ribade paigaldamise käigus tulnuks pisut õgvendada.
Nii tegingi. Võtsin mõõdud ja helistasin Rain Pennertile, kelle käest olen tellinud kõik Nippi Kõrsi plekitööd. Rain käis lisaks veel välja idee, et ribad võiksid üksteise külge kinnituda nn. isase ja emase otsaga. Selgitan: kuna tahtsin, et riba oleks mõlemalt poolt samasugune pruun nagu veerennid ja kõik muu, tuli Rainil ühelt poolt pruun ja teiselt poolt valge plekiriba kokku murda, sest kahepoolselt pruuni plekki pole. Niimoodi tekkis "emane" pool. "Isase" poole tarbeks lõikas ta igal ribal ühest otsast poolviltu umbes 5 sendi ulatuses topeltpleki maha. Vaadake allolevat pilt, paremal pool olev valge osa ongi see nn "isane" pool, mis tuleb lükata topeltpleki vahele.
Plekkide paigaldamiseks keerasin alumise rea kinnituskruve lahti, lükkasin pleki eterniidi alla ja mõõtsin väljajäävale plekiosale kindla mõõdu – 3 sentimeetrit, mille võrra räästas pikenes. Siis kruvid tagasi kinni. Nüüd peaks vesi jooksma otse vihmaveerenni, seda hoolimata sellest kui suure või väikese hooga ta katuselt alla jookseb. Tuleb mõne suurema vihmasaju ajal minna kontrollima.
Kokku läks see parandus mulle maksma 880 krooni, see on siis plekkide maksumus. Lisandub nende transport Paidest Koeru, mille sain teha oma autoga, kombineerides sõidu teiste asjatoimetustega ning paigaldamine, milleks kulus aega alla kolme tunni. Tulemusega jäin rahule! Plekiserv jäi mõjuma väga kompaktselt, mõjudes katusega ühe tervikuna.
