“Retk Norrasse ja Vaali vabariiki”

Sel pühapäeval pidi toimuma minu kauaoodatud osalemine Looduse Omnibussi korraldatud bussiekskursioonil “Retk Norrasse ja Vaali vabariiki”. Kuna ekskursiooni alguspunktid asusid Tallinnas ja Tartus, tundus loogilisena ühineda nendega siin Koeru kandis. Andsin oma soovist varakult infomailis olnud telefonil teada ja mul paluti uuesti helistada ekskursiooni toimumise päeval, kui on selge sõidu täpne marsruut.

Täna hommikul alustasin helistamist pisut peale üheksat. Giid polnud veel peal, pidin uuesti helistama. Teine kord oli esimesega äravahetamiseni sarnane. Pool üksteist anti telefon edasi ekskursiooni juhile, kes ütles, et võiksime kokku saada Rutikveres. Istusime siis Maarjaga autosse ja asusime teele. Rutikverest helistades selgus, et buss on alles kusagil Peetri kandis ja järgmine peatus tehaks Müüsleris. Sõitsin sinna aga vaatamata vahemaast jõudsin ikka bussist varem. Pidasime naisega aru ja leidsime, et sellise tempoga löövad nad mu tänase ajaplaani lõplikult sassi ning ma otsustasin loobuda. Selgitav SMS ja oligi ekskursioonil käidud. Müüslerist Koeru ja sealt edasi läbi Ervita koju. Kell oli siis umbes pool üks!

Päris tarbetu see sõit siiski ei olnud. Siinkandis hoidis taevataat ilma ilusa ja päikesepaistelise. Vahepeal küll viskas mõne vihmasabina ja tuulitas aga muidu polnud viga. Mul oli fotokas kaasas, nii sain teel teha mõned pildid. Nende abil püüangi nähtut-kogetut kirjeldada.

Esimene peatus oli Norra mõisa ees. Mul jäi suu lahti kui nägin, millega MTÜ Norra Allikad hakkama oli saanud (vaata postitus MTÜ Norra Allikad). Kogu mõisa abihoonete kompleks oli võsast puhastatud ja niidetud! Lisaks teeääres paiknenud talliseinale oli nüüd näha veel üks hoonevare, kelder ja tiik, ühegi olemasolust polnud mul seni aimugi! :) Kui seltsil õnnestub sinna rajada oma kooskäimise koht nagu ühes viimasest Koeru Kaja numbritest kirjutati, võiks juba minna kätt suruma. See oleks vägev tegu ja ilus koht! Mulle on ainult siiani jäänud arusaamatuks, kelle maa see on, kus nad müttavad? Kas võib juhtuda, et ühel päeval öeldakse neile aitäh ja palutakse lahkuda?

Järgmine üllatus tabas meid seal, kus tee keerab Purskava allika peale. Kes on käinud, see teab minust paremini, et sealsamas on nõukogude ajal olnud metsavahikoht (parandage kui eksin). Vana elumaja lammutati mõnda aega tagasi maha ja nüüd on sinna kerkimas ümarpalkidest võimas hoone. Kunagi isegi teadsin kellele see kuulub aga ju siis pole ma pidanud seda nii tähtsaks teabeks, et see endale mällu söövitada. Leppisin esialgu pildiga, taust tuleb tagantjärgi kokku panna.

Jõeküla sillast üle sõites märkasime, et sealsamas asuva Võlingi talu saunauks oli pärani lahti. Kuna ma põgusalt peremeest tunnen, mõtlesin minna igaks juhuks vaatama, kes kohal. Et kas maja pole vahepeal omanikku vahetanud või langenud rüüstajate ohvriks? Õnneks oli peremees ikka seesama vana hea Marko, nimekaim. Tema puhul on naljakas see, et mistahes ajal ma mitmete aastate jooksul sinna sattunud olen, on ta alati “pisut” vindine. Tegelikult nii läbi, et ma taaskohtudes ennast põhjalikult otsekui võõras tutvustama pean. Tänagi läks tükk aega enne kui ta aru sai kes ma olen ja kust tulen. Samas on see mitte eriti ebameeldiv traditsioon, sest Marko on iseenesest mõnus vestluskaaslane. Minul kisub ta mahlakas tekst igatahes suu naerule.

Kuigi Markol on halvad harjumused, kujutab ta endast tõelist raudvara kui jutuks tuleb Põltsamaa jõgi kuni Sinijärveni ja allavoolu. Ta teab kus on suur kala ja kus väike kala, kus elab forell ja kus haug. Isegi seda teab, kus Põltsamaa jões vähid on. Ja tsivilisatsiooni vastane on ta kah! See kord andis ta mulle “märkamtult” idee happest, millel on söövitav toime ja mida keegi võiks piisavas koguses Jõeküla sillale kallata …

Jõeküla sillal peatudes üllatas mind kapotile hüpanud hiir! Mulle tundus, et ta sai sinna mitte maast vaid kapoti alt! Kohe meenus kuidas isal olevat hiired tema kodus väljas seisval sõiduautol istmed ja muu puruks närinud. Huvitav, kas meid ootab sama saatus? Karistuseks selle eest, et meil praegu hiiri majas pole ja me neid siia lasta ei kavatse.

Koerust läbi sõites võtsin aega, et peatuda ja teha paar klõpsu ka Pärna tänav 1 asuvast hoonest. Miks? Sest viimase Koeru Kaja (november 2008) järgi võib just sellest endisest Koeru Kommunaali kontorist saada hoopis Koeru matkamaja! Hoone on ostetud ühe Koerus tegutseva eraettevõtte poolt ning selle ettevõtte taga seisvad inimesed on seotud muu hulgas ka matkamise ja matkade korraldamisega. Sealt neil ka see idee. Nendega rääkides koorus välja idee tuua ka Endla Looduskaitseala Sõprade Seltsi hetkel Ervital asuv keskus üle sinna. Aga see on siiski jutu tasemel ja kokkuleppele jõudmiseks peaks teema üksikasjalikult läbi arutama. Mulle igatahes meeldib nii maja kui ka idee! Matkaklubi rajamisse oleksin valmis omalt poolt energiat, aega ja miks mitte ka raha panustama.

Ja siis oligi ekskursioon läbi. Vaalis ma ei käinud ja Norra mõisast keegi ei kõnelnud. Aga see-eest nägin mõndagi huvitavat ja kohtusin vähemalt ühe toreda inimesega. Aitäh sulle Looduse Omnibuss, et nii aeglane oled!