Rekord: viie tunniga 3,2 kilomeetrit

Ajal mil kogu Eesti ägas tormituule ja tuisu käes, alustas Nahkanuia rahvas sõitu suurde linna, Wittensteini. Kell kolm läks raudhobu liikvele ja tagasi oldi juba kell veerand kaheksa õhtul. Tulemus poleks tõepoolest halb kui jätaksime arvestamata asjaolu, et selle ajaga, so. nelja tunniga, jõudsime oma majast vaid 1,6 kilomeetri kaugusele ning istusime valdava osa ajast tormivangis.

Tegelikult on see postitus pühendatud hoopis Ervita ja Rõhu külade inimestele ning nende abivalmidusele! Ilma nendeta istuksin ma siiani Rõhu-Norra teel, naine ja laps autos! Aitäh Endrikule ja tema naisele Margitile Rõhu külast Kungla talust, kes meid üritasid välja aidata ja kes meile lahkelt hiljem peavarju ning sooja teed pakkusid. Aga eriti suured tänud Janekile ja temaga kaasas olnud Parr’ile (hüüdnimi), kes meid ka välja kaevasid ja nii tagasi koju tõid! Maarja sai veel priiküüdi Janeki imedziibis, mis “kunagi kinni ei jää”. :)

Iseenda õigustuseks võin öelda niipalju, et Vardja tee oli püsinud kogu päeva ideaalselt puhas ning mul ei olnud seetõttu adekvaatset pilti sellest, mis mujal maailmas toimub. Arvestades tormi kestvust eeldasime lisaks teedel toimetavat loendamatu arvu teehooldusmasinaid, kes need meie jaoks puhtad hoiavad. Paraku ei suutnud maailm seekord meie ideaalkujutelmaga sammu pidada.

Reaalsus paiskus lumevallina vastu meie raudruuna nina juba Kungla talu sissesõidutee kohal,  kus me jäädavalt kinni jäime. Polnud midagi parata, naabrimees Endrik tuli appi kutsuda. Labida asemel haaras Endrik hoopis enda maastikumasina võtmed ja peatselt sikutas ta meid juba kraavist, kuhu me väljapääsu otsides vajumas olime, tagasi tee peale. Aga nii õnnetult, et Maarjal sellest väga paha hakkas. Õnneks ennetähtaegset sünnitust tuisus ei toimunud kuigi paanika hetkeks juba tekkis. Kolisime Kullide juurde tuppa, kus meile teed ja seltskonda pakuti.

Minu autot me ühispingutustele vaatamata välja ei saanud! Märkimata ei saa jätta sedagi, et Endriku masin jäi ümberkeeramisel kraavi kinni … ja sinna ta jäigi, hommikut ootama.

Jarkko oli minu helistades ja abipalvet kuuldes just Wittensteinist saabunud ning rääkis lahkelt valitsenud teeoludest nagu 30 meetrit nähtavust jne. Kahjuks aga oli tal traktor, mida vajasime, katki. Peamine abimees, kellele lootuse panin, Janek, oli esimese kõne paiku alles Aravetel aga lubas tulla appi kohe kui saabub. Noh, see kohe venis päris pikaks, sest hädalisi oli teisigi aga lõpuks ta tuli. Ervitalt Rõhu-Preedi risti, sealt edasi Nahkanuiale ning siis tagasi mind välja aitama.

Mina olin selleks ajaks Matiga umbes pool tundi autos istunud ja oodanud. Mati magas, mina üritasin erinevaid soojareziime kasutades endal elu sees hoida. Kaevamisest olid mul jalad läbimärjad, teksad aga nagu vihmaveetorud, isegi seestpoolt lund täis. Oli lausa õnnistus, kui Janek oma masinaga kinni jäi ja ma koos teistega teda välja kaevama asusin. Sain nii vähemalt sooja.

Tundus, et sellele tuisule vandusid täna alla isegi kõvemad masinad kui see, millega mind päästma tuldi. Viimased 100 meetrit oli lumi nii kinni vajunud, et Janeki sahaga spetsiaalnissanit pidi iga 10-20 meetri tagant kondijõuga kaasa aitama. Õnneks oli meid lisaks Janekile kolm ja lootusetuse tunnet ei tekkinud. Kui ma ükskord pääsesin, kihutasin läbi lükatud lumetunneli peatumata Nahkanuiale. Küll oli hea tunne!

Tänase päeva tahan siiski lõpetada positiivse noodiga. Nii nagu lumi võib olla vaenlane, võib ta olla ka sõber! Tavaliselt on ta viimane, seda niikaua kui inimene mõistab temaga õigesti ringi käia. Tänane tuisune päev ei jää meile meelde mitte ainult kui päev mil me kinni jäime vaid ka kui päev, kus Matiga koos lume sees mängisime. Loodetavasti tõmbavad alljärgnevad pildid ja video (igasugused) pinged maha kõigis selle postituse lugejates! Minge lastega välja mängima!

Jäta kommentaar