Nahkanuia elektrita!

Nahkanuia on elektrita nagu veel 19 000 majapidamist Eestimaal. Kuuldu järele olevat Koeru-Ervita liin maas sellele peale kukkunud puu tõttu. Lubati homseks ära parandada!

Viisin Maarja täna Paidesse arstile. Teoreetiliselt oleks ta saanud sinna ka ise minna aga pidades silmas eilset kinniistumist ja meie kandi teeolusid, läksin põhimõtteliselt kaasa. Aeg näitas kui õige otsus see oli. Ervitale viiv otsetee oli lume all ja sinna jõudsime läbi Liusvere. Tee oli täpselt sahalaiune kitsas tunnel, mida mööda sõites oleks suurema lume korral võinud vabalt klaustrofoobiasse haigestuda. Õnneks ei tulnud selle teekonna jooksul meile vastu ühtki autot. See oleks lõppenud tagurpidisõidu maailmarekordiga. Ervitast edasi olime korraga nagu teises maailmas, teed puhtad ja siledad.

Tagasitulek jäi pimeda peale, sest pidime linnast otsima mitmeid meile vajalikke majapidamistarbeid. Nagu näiteks lumelabidaid, mis Timeksist juba otsas olid. Andsime tellimuse sisse ja asusime tagasiteele.

Ervital oli kogu kohalik lauatennise meeskond ametis liinibussi kraavist väljatõmbamisega. Jäin kah korra seisma ja andsin Janekile teada, et suundun nüüd koju ja võin mingil hetkel tema abi vajada.

Teadamata otsetee seisukorda, pöörasin töökoja juurest Liusvere peale, et minna tagasi mööda sealt kust tulin – teed mööda, mis minnes kindlasti puhas oli. Seal sai pärast esimest 500 meetrit selgeks, et hommikune lükkamine oli jäänud ka viimaseks. Tagurdasime töökoja juurde tagasi ja pärast lühemat järelemõtlemist rammisime mööda otseteed Nahkanuia suunal teadmatust!

Olime meeldivalt üllatunud, kui suuremate probleemideta Rõhu risti jõudsime. Hoogu vähendamata tuiskasin Vardja teele. Minu aimdus ei vedanud mind alt, tee esimene pool, mis asub madalamal ja on väga kinnituiskamisaldis, oli poolemeetriste vaaludega läbi pikitud. Me ei jõudnud väga kaugele enne kui lootusetult lumeseina takerdusime.

Janekilt tuli ainult midagi sellist nagu “ära ütle et jälle kinni jäid”.  Paraku nii see oli ja mul ei olnud talle suurt midagi ilusamat öelda. Siiski ole viie minuti pärast mul abis tema teenekas Nissan koos nelja kätepaariga. Minu masin tõmmati tagurpidi puhtaks lükatud teele ja siis tuiskasime läbi vaalude üheskoos Nahkanuia poole. Lumi vandus eessõitvale dziibile alla aga mitte vastupanu osutama. Vähemalt korra takerdus sahk lumevaalu ja masin pidi tagurdades hooga seda uuesti rammima. Usun, et Amundsen oleks kah meid kadestanud!

Hea, et meestel polnud seekord aega ja võib olla ka tuju sisse teed tulla jooma nagu Mati soovis. Tema oleks Lempsile ja Kaaksile tahtnud maja tutvustada. Nimelt avastasime toas, et meil pole elektrit. Siis sain ka aru sellest kõnekast pimedusest, millega Avarmaade majapidamine Rõhu ristis meid tervitas. Selgus see, millest esimeses lõigus kirjutasin.

Nüüd istume kolmekesi küünlavalgel. Õnneks meil millestki puudust ei ole. Kütame me ju puudega ja puupliidil valmis suurem osa meie soojast toidust. Vett küll kaevust ei saa aga see eest on puhast lund sulatamiseks väljas külluses. Piisavalt, et ka vetsus kasutada. Küünlad põlevad ja kaminas praksuvad puud. Hetk tagasi lõpetas töö Maarja arvuti, mis Matile Karlssoni lavastust näitas. Minu oma veel kestab!

Vaikus ja pimedus! Nii elati aastasadu!