Igal aastal esimeste lumesadude eel ja taustal raadiot kuulates jääb tahtmatult mulje, et tegemist on esimese korraga kus eestlased ja eestimaa lund näevad. Küll pole autodel talverehve all, küll ei ole omavalitsused valmis lumetõrjeks jne. Kõige selle valguses tekibki teinekord maailma naba tunne ja reaalsustaju kaob. Tagajärg, sel talvel saabus talv ootamatult hoopis Nahkanuiale!
Teate ju isegi, mis juhtub kui teed lund täis tuiskavad – raske on tõmmata piiri teeperve ja kraavi vahele. Sama probleem on ka teehooldusmeestel. Kuidas küll näha paksu lume all väikeseid puuistikuid või tajuda suurte ratastega, võimsa sõiduki roolis seda piiri, kus väike masin lootusetult kreeni kaldub ja kraavi vajub.
Minu maja ees olev teeni ulatuv teerada lõpeb teepervel. Seal saavad otsa ka killustikuga täidetud raja puidust piirded. Möödunud aastal viis saha tera ära väikese tüki puidust piirde ühest otsast. Sel aastal lendas juba esimese lükkamisega ära ca 1,5 meetrine tükk! Aga ise olen süüdi, sest plaanisin pikalt teetammi ning ka olulisemate kohtade tokkidega tähistamist. Nagu eestlastel sageli kipub olema, jõudis reaalsus ette. Aga hea on see, et nüüd on piirde väljavahetamine kevadel vältimatu. Aga seniks nendin koos sadade kaasmaalastega fakti – talv saabub ootamatult! Ka Nahkanuiale …
Teemeestele (ja miks mitte ka vallavalitsusele) aga minu lugupidamine! Me tegelikult ei osanud uskuda, et Koerus talvine teehooldus nii operatiivselt ja kiiresti käivitub. Loodetavasti jääb see nii terveks talveks.
1 kommentaar
Udevale see operatiivsus veel jõudnud ei ole. Jõudsin just edukalt koju, kuigi teed on päris kinni tuisanud. Eemalt paistis tõenäoliselt ka lumemöllu esimene ohver, kelle autol ohutuled vilkusid. Õnneks oli teine masin juba hädasolijat aitamas.
Arvan, et öösel suurt mõtet lükkamisel ei ole. Tuisk on siiski päris intensiivne. Loodetavasti on kõik Udeva elanikud koju jõudnud ning rohkem autoga liiklema ei pea. Tahaks loota, et hommikul saavad inimesed sellegipoolest ilusti koeru tööle.