Valdo puudutas möödunud ajalooõhtul väga huvitavat teemat ning esitas veel ühe Nahkanuia küla nime päritolu küllaltki usutava versiooni. Et paljud lugejad pole Nahkanuia ajaveebi kõigi postituste sisuga tuttavad ja ei pruugi seetõttu teemapüstitust täielikult mõista, toon ära seni kõik neli väljapakutud versiooni, mis on siiani olnud laiali pillutatud vähemalt kolme eri postitusse. Selline mäluvärskendus ja sama temaatikat puudutavate teemakildude kokkukogumine kulub endalegi ära.
Esimene versioon – selle on kirja pannud Toivo Saar, tollal 15 aastane Rakke koolipoiss, kelle vanavanemad pidasid Nahkanuial Nippi Kõrsi talu. Võib olla, et küla nime saamislugu ongi nii lihtne! Probleem seisneb selles, et vastavalt arhiivimaterjalidele, milleks on 1712 inkvisitsiooniraamat (Akte betreffend die Güter Estlands im Jahre 1712; EAA.3.1.448), oli küla esimene ametlik elanik hoopis Tammekanne nimeline.
“Nahkanuia on saanud oma nime sellest, et seal elanud esimesena üks Nahkanuia nimega mees ja sellest saanudki küla nime. “
Kuigi selline selgitus pole juba pelgalt oma lihtsuses veenev, tuleb arvestada, et ega Toivo seda lugu tõenäoliselt ise välja ei mõelnud. Küllap ta küsis seda oma vanavanematelt ja see on tegelikult nende versioon. Kas selliste vanavanemate versioon, kes tahtsid täit tõde lapselapse eest varjata?
Versioon kaks kohta sain vihje Endla looduskaitseala toonaselt töötajalt Katrin Möllitsalt, kes on siinsete külade ajalugu jõudu mööda uurinud. Seda versiooni võib kuulda ka tänapäeval inimeste suus liikuma! Kui see versioon vastab tõele, pidi tegemist olema selge irooniaga, sest 1712 inkvisitsiooniraamatu (Akte betreffend die Güter Estlands im Jahre 1712; EAA.3.1.448) järele elas Nahkanuia külas ainult üks peremees – Tammekanne Tõnno.
Oma hiljutisel külaskäigul Endla looduskaitseala keskusesse Toomal andis Katrin Möllits mulle Nahkanuia nime päritolust kõneledes väikese vihje. Nimelt on raamatus “Paide rajoonis” seda teemat põgusalt käsitlenud Endel Varep.1 Põgusalt! Sest lõik ise2 näeb välja järgmine:
“Olgu lõpuks juhitud veel tähelepanu mõnele algselt ilmselt pilkelise tähendusega kohanimele, nagu Nahkanuia küla Koeru külanõukogus, Sörandu ja Sigapusma Koigis, Saunaküla Amblas jmt. Omapäraste ja rahvakeelsete pärimusnimedena on aga neilgi oma koht, pealegi kui kunagine riivamisvarjund on ammuaegu minevikku kustunud.
Asulad ja nende nimed manavad meie silme ette olulisi lõike paikkonna möödunust pikkade sajandite tahagi. “
Varep ei ütle, mida ta “pilkelise tähendusega” silmas peab. Võib ainult arvata, et see vihje mehelt, kes kohanimesid ja nende tähendust oli põhjalikult uurinud, loob täiendava aluse uskumaks Nahkanuia nime tekkimisel peasüüdlasena küla meeste nahast nuiasid.
Versioon kolm on ka küllaltki teravmeelne ning selle autoriks võib pidada Valdek Allikut, kes on siinse ajalooga samuti küllaltki hästi kursis. Tema versioon tugineb külas elanud inimeste nimekujudel, mis tõlkes võiksid viidata nahkade töötlemisele. Kahjuks on üks versiooni kaudselt kinnitav oluline allikas, millele alltoodud tsitaat ka viitab, läinud kaduma. Kindlasti on oluline mainida, et need kaks nime, mida Valdek oma teooria alusena kasutab, ei ole ilmtingimata siiski Nahkanuia külast. Tegemist on vabadikega (Lostreiber), kelle tegelikku elukohta mõisa külades selle revisioni alusel pole võimalik tuvastada.
“Nahkanuia küla nimi võib olla päritud jahindusest. Nahkanuias võidi tegelda nahkade võtmise, parkimise ja müügiga. Viimast võib väita siit kandist kulgenud talitee tõttu.” Seda toetab ka fakt, et ühes allikas (mis jäi seekord tuvastamata) olla Nahkanuiat , kas otse või piirkonna kaudu, mainitud kui üht peamist loomaliha ja nahkadega varustajat. Vaatasime ka 1726 aasta adramaade revisioni. Seal on Preedi mõisa all, väga suure tõenäosusega Nahkanuia külas, mainitud Nachkur Hansu ja Schlachter Hinrich’u nimelist meest. Schlachter tähendab eesti keeles lihunik.
Neljanda versiooniga tuli välja Valdo Praust, kes on uurinud palju Eestimaa teedevõrgustikku ning puutunud sellega seoses kokku ka teede ääres paiknenud kõrtsidega, uurinud nende tekkelugu ja pakutavaid teenuseid. Tema teooria vastu ei räägi otseselt midagi. Vastupidi, selle abil on näiteks võimalik leida tõetera Toivo Saare teooriast. Sest kui kõrts oli siin enne küla, võis nimi sealt edasi küll kanduda. Ja seda kas kõrtsi nimi tulenes selle pidaja nimest või omandas kõrtsmik selle nime töö käigus kõrtsi järgi, ei saa me kunagi teada. Võis juhtuda, et kõrtsi ja/või kõrtsmiku nimekuju jäi neile kes 17.-18. sajandi vahetusel Nahkanuia küla rajasid, meelde kui küla esimese elaniku nimi.
Hiljem kui kõik kuulajad olid lahkunud, tuli jutuks ka Nahkanuia kõrts ning Valdo käis välja oma teooria küla nime tekkeloost. Et Nahkanuia kõrts on väga vana ja võis omal ajal olla teatud-tuntud puhkepaik, kus lisaks peavarjule ja täis kõhule pakuti ka seda, mida tänapäeva lehekuulutused nimetavad “erootiliseks massaaziks”. Teravmeelne ja küllaltki loogiline lähenemine. Miks mitte ei võinud kõrtsi kurikuulsast imagost tingitud nimi kanduda üle sinna 18. sajandi alguses tekkinud külale? Võis vabalt.
Minul isiklikud eelistused puuduvad, pigem huvitab mind tõde. Viimast aga välja selgitada on väga raske kui mitte päris võimatu. Ilmselt tuleb tulenevalt kõrtsist ja küla vaevalisest loomisest tulenevalt tunnistada tõesemateks siiski need niiöelda ulakad versioonid. Mis on hea, on küllaltki tõepäraste nime tekkimise versioonide rohkus. Ma ei usu, et Eestimaal on palju väikesi külasid, mille nimi nii erinevaid seoseid tekitab.
3 kommentaari
Väiksemate karusloomanahkade parkimisel kasutatakse küll tehnikat, kus nülitud nahk tõmmatakse tagurpidi spetsiaalse plangu või posti peale pingule, et nahaalune rasvakihist korralikult puhastada.
Need tagurpidi pööratud nahaga kaetud plangud-postid (piltlikult siis nahanuiad)jäetakse teinekord pikalt ka õue, kus linnud nokivad viimase ehk teevad puhta töö.
Ajaloolased väidavad, et muinasajal olid pargitud karusnahad siinmail väärt eksportartikkel, mida sai vahetada näiteks hõbeda vastu ja seetõttu meestele tulus talvine ettevõtmine, sest korraliku karusnahk saab vaid külmal talvel..
Leidsin Valdo Prausti FB ajajoonelt ühe sellise (tema teooriat) kinnitava kommentaari (tehtud 04.01.2013):
“Täna 94 aastat tagasi löödi Kehra jaamast 4 km ida pool praeguse Lahinguvälja raudteepeatuse (ajaloolise Reitevahe taliteekõrtsi) juures Eesti soomusrongi poolt punased taganema.”
Usutavasti oli Eestis omal ajal veelgi kõrtse, mille nimi viitas ka seal pakutavatele teenustele.
Koerust (ja Visustilt) loode pool, seal, kus Vahuküla ja Kapu kaudu kulgenud uuem Piibe maantee teetrass ning minu hinnangul põlisem, Koerut läbinud Piibe maantee teetrass omavahel kokku said, asus Kargu kõrts. Jälle põline maanteekõrtsikoht, mis on jälgitav paljudes ürikutes alates 17. sajandist ehk siis päris kirjalike detailmaterjalide algusest. Eri aegadel on kõrtsihoone asunud eri pool teed.
Muuseas, ainsas kaasaegses katastriüksuse nimes, kus see põline nimi veel kajastub, on see Karge’ks ümber nimetatud :)
Muuseas, Tallinna-Rakvere tähtsa talimaantee ääres asunud Reitevahe kõrtsi lasi Kehra mõisaproua von Ulrich ringi nimetada Arudevahe kõrtsiks. Uus nimi sisaldub läbivalt peale 1850. aastaid koostatus ürikutes, vana nimi esineb massiliselt vanemates ürikutes (jälle olnud masskäibel hiljemalt alates 17. sajandist).