Olen palju kirjutanud loomadest koduõuel. Päris õuele satub neid muidugi harva aga teinekord siiski. Sellised on jänesed, kitsed, kährikud ja teised väiksemad metsaelanikud. Suuremad loomad nagu põdrad ja metssead hoiavad siiski distantsi ning kuna liigutakse peamiselt öösel, ei pruugi meie nende lähedalolu isegi mitte tajuda.
Möödunud talvel mäletan üht põtra, kes arvas, et parim koht öiseks tukastuseks on meie krundi piiril, ca 100 meetri kaugusel majast. Tänavu narrivad kaks sarvpead Kloontruuperit. Põdrad toimetavad meie kinnistu idapiiril ja Truuper jälgib neid kivistunult oma kuudi katuselt. Huvitav on, et see kõik toimub hääletult. Truuper ei ilmuta mingeid märke erutusest ning selles olukorras pole ma teda haukumas kuulnud. Jääb mulje nagu tegemist oleks parimate sõpradega. Mati joonistas sellest olukorras pildi. Seal on kõik oluline märgitud: põder, Truuper kuudi katusel ja tema ise.
Kui me täna Truuperiga jalutamas käisime, märkasin kiviaia ja Abrami vahel lume alt väljakraabitud rohtu. Torisesin veel koeraga, et selline jahimees ta siis ongi, sead võivad tal kuudist heinad ära süüa ja tema ei tee piuksugi. Tegelikult olid süüdlasteks hoopis metskitsed, kes ei peljanud täna päevalgi oma söödamaad külastada. Punane jope seljas hiilisin nii vaikselt kui see võimalik oli oma puuvirna otsa, kust mul õnnestus üks ülevaatlik kaader saada. Selle krabina peale, mis mul puuvirna otsa ja sealt alla saamiseks kulus, sai ka koer kuudist välja ning asus kohe oma olemasolu õigustama, haukudes kitsede peale ka siis kui need ammu sügaval metsas olid.
Kuigi mul ei ole laias laastus selliste naabrite vastu midagi, tunnen sellistel imekaunitel ja läbinisti talvistel päevadel väljas käies igatsust päris naabrite järele. Kujutan ette kuidas oleks mõne talu elumaja uksele koputada, jalad tuulekojas ja hiljem kojas puhtaks kohevast lumest kopsida ning siis sooja kööki astuda, et seal mõni sõna tühja juttu puhuda …