Sirvides 27. novembri 2010 Postimeest, torkas mulle silma ja tekitas kummalisi mõtteseoseid üks Hagar Hirmus teemaline koomiks. Rebisin selle lehe välja, skanneerisin ja siin see on.
Kuidas teie mõtlete? Kas lahendate konkreetseid olukordi või siis üritate nii kaugele kui võimalik näha ette ühe või teise otsuse tagajärgi? Kontekstis või seda arvesse võtmata? Loogiline oleks, et meie otsused ja mõttelend on võimalustepõhised, kaugele ettevaatavad ning taustsüsteemi arvestavad. Tegelikkus näib mulle pisut teistsugune ja seda illustreerib ilmekalt seesama koomiks.
Üldiselt hindan ma oma suhet koomiksimaailmaga soojaks, erandiks ongi ehk sellised koomiksite lühivormid, mida avaldavad kõikvõimalikud paberkandjal meediaväljaanded. Rõhuval enamusel juhtudest ei saa ma naljale pihta ja neil vähestel kordadel, mil see juhtub, jääb ka kõikehõlmavast õnnetundest puudu. Kas võib olla, et alateadlikult on mind häirinud see, millest rääkida tahan …
Vaadake ülaltoodud koomiksit. Kaks pilti, kõik on selge ja rahvas naerab ennast ribadeks. Aga kas teid ei jää häirima, et järgmises lehes on Hagar Hirmus taas olemas ja taas samasuguses lootusetus olukorras? Kas te ei mõtle, et kuidas ta pääses? Muidugi ei ole koomiksi puhul oluline näidata Hagari pääsemist – küll ilmestab see mõtteviisi!
Mulle meeldib tõmmata paralleele ning näha pealtnäha süütutes nähtustes ilminguid asjadest ja nende omavahelistest seostes päriselus. Antud juhul tundub mulle, et sedalaadi koomiksid on põhjus, tagajärg või mõlemat kokku, õigustamaks tänasel päeval sedavõrd levinud kontekstivälist, vastutustundetut, lühinägelikku, ainult otsustaja huve arvestavat ning egoistlikku mõtteviisi. Kuidas nii?
Aga just seepärast, et siiani on meil nii suures kui ka väikeses plaanis õnnestunud imekombel, just nagu Hagaril, oma tegude tagajärgi vältida. Suures plaanis olen kindel, et inimkonna raiskav eluviis kulmineerub ühel hetkel globaalse ökokatastroofiga. Väikses plaanis, Eesti, Järvamaa, valla või ka üksikisiku tasandil näen ja usun sedasama.
Võtkem või viimane skandaal vallavanema umbusaldamise teemal. Otsus, mis kõrvalt vaadates järgis ainult ühe kildkonna erahuve on just nagu ülaltoodud Hagar Hirmus koomiks. Maruline koalitsioon jooksmas tormi vallavanemale ja tema taga seisvale opositsioonile. On selge, et “Hagar ja tema kaaslane” eluga ei pääse. Ma räägin nimme vallavanemast, mitte Aldo Tammest. Sest nii nagu järgimisel päeval ilmub uus Hagar Hirmus koomiks, alustab ka Koerus “uus Hagar”. Aga probleemid on lahendamata? Kuidas saab “lehe-hagar” olla olemas järgmisel päeval kui ta eelmisel päeval kindlalt tapeti? Kuidas saab “meie uus Hagar” olla edukas kui probleemid jäid lahendamata ja küsimused vastuseta? Kuid millegipärast aktsepteerime me mõlemat koomiksit, nii päris kui ka “meie” Hagarist mingi üllatava ja täiesti loogikavastase enesestmõistetavusega.
Selliseid näiteid, kus tegijad ei arvesta oma tegude tagajärgedega ning toimivad otsekui kapslis elades võib igapäevastest meediaväljaannetest leida kümneid. Just seetõttu ära võta liiga tõsiselt minu illustreerivat näidet vallavanema vahetuse põhjal Koerus, mida kasutasin ainult seepärast, et kohalikuna tean seda teemat pisut paremini. Kuid seda, et põhimõtteline ärapanemine iseloomustab poliitikat ja poliitikuid, ahnus ärimaailma ning teistega mittearvestamine seda valdkonda kus suhtleme teineteisega eraisikutena, võib näha läbi kumamas väga suures osas meie uudistest.
Filmis “13. sõdalane” kujutatakse viikingeid kui kartmatuid ja surmapõlgavaid sõdalasi, kes julgelt igasugustele ohtudele vastu astuvad. Uskudes, et nende saatus on kindlaks määratud, võtsid nad viimast ja nautisid iga võitlust nagu ka muid elu pakutavaid lõbusid ja hüvesid. Hagari koomiksis elab seesama kartmatus edasi kuid moondunud kujul. Rõhuv enamus eestlastest küll ei usu enam saatusesse kuid homsest ka ei hooli. Teeme ära ja siis vaatame kuidas edasi saab. Kuidagi ikka saab, sest Hagar on ju ka homme olemas, küllap oleme meiegi! Nii mõtleb muistne viikingirahvas minu arvates.