Matil on juba parem. Ei tea kust saadud tõbi, millega kaasnes kõrge palavik (39,5), põletikulised silmad ja lihasevalud, on järgi andnud ning laps ilmutab elumärke. Hommikul köögis istudes tabas meid ühine inspiratsioonipuhang, mille tulemuseks oli allolev joonistus. Kuna Mati joonistab tavaliselt ühe värviga, tuunisin ma (ebaõnnestunult muidugi) pilti paaris pilditöötlusprogrammis. Pisut rõõmsam sai siiski.
Mati joonistustega on nagu Krahv Ludwig August Mellin’i kuulsa Balti provintside atlasese kaardilehtedega. Kõik oluline on peal kuid mitte topograafilisel alusel. Nagu krahv Mellini puhul on kõrtsid, külad, veskid ja jõeharud on oma tegelikest asukohtadest nihkunud kilomeetreid eemale, samamoodi on Matil meie koduõue hoonetega. Kõik oluline on olemas aga nende omavaheline suhestumine ruumis põhineb otsekui kolmandate isikute lohakal kirjeldusel.
Mulle endale poisi pildid väga meeldivad, sest neis on ainult lastele nii omast siirust ning detaile, mida täiskasvanud märgata ei oska. Ja kõik see kompenseerib nii topograafilised puudujäägid kui ka kirjavead.
