Maja koristustöödega alustasime juba enne notari juurde minekut. Kui ostu-müügileping sõlmiti mais, olime maja seest jõudnud ära puhastada juba aprilli keskpaigaks. Pärast põrandatel vedeleva rämpsu väljakandmist alustasin mina seintelt seinakattematerjali mahakiskumist ja Maarja üritas aias korda luua. Tööd oli lihtne teha, sest iga liigutus tähendas silmaganähtavat edasiminekut, mis omakorda on millegi taastatamisel / ehitamisel suureks motivaatoriks.
Seinte puhastamine oleks võinud muidugi olla palju lihtsam kui poleks olnud naelu. Tegelikult polnud tegemist mitte naelte vaid tõeliste monstrumitega, mille väljatõmbamiseks jäi teinekord sõra ja pluuklotsi kombinatsioonist ka väheks. Ma ei olegi täpselt aru saanud, mille pagana pärast omal ajal, pean silmas nõukogude aega, mil suurem osa väikesi remonttöid selles majas tehti, väiksemaid kui 10 cm pikkuseid naelu ei kasutatud. Kujutage ette põrandaliistu, mida kinnihoidev nael otsaga otsaga seinast peaaegu läbi on. Ja sein on 15 sentimeetrit paks. Higi ja pisaraid sai valatud sealjuures ohtralt.
Erinevates tubades oli seinakattematerjal erinev. Kahes toas oli seintel saepuruplaat, mida oli lihtne maha võtta. Selle alla jäi vana tapeet, mis oli otse palgile liimitud. Magamistoas ja köögis seevastu oli tapeedi all vana tüüpi kipsplaat ning selle all omakorda lubikrohv. Lagedega oli sama lugu. Kaminatoas oli kõige hilisem kiht, värvitud vineerplaat, kinnitatud voodrilaudadest tehtud laele. Tagatoas ja magamistoas oli saepuruplaadi tarbeks lakke löödud sõrestik. Algne lagi kujutas seal endast otse laelaudisele kinnitatud paksu jõupaberit, mis oli papinaeltega kinni löödud ja valgeks lubjatatud. Samas tulid kipsi, lubikrohvi, saepuruplaadi, laudade ja tapeedi alt välja heas seisukorras palkseinad, laed ei pasitnud kah üldiselt väga hullus seisus olevat. Kaminatoas võis seintel imetleda kena rukkilillemotiiviga tapeeti, mida ma küll üritasin säilitada aga lõpuks olin ikkagi sunnitud maha võtma.
Muidugi võttis kogu selle ülalnimetatud kraami majast väljasaamine aega. Tehes seda kõike põhitöö kõrvalt, jäi meil maja peal käimiseks aega nädalavahetused. Oli ka töid, mis ei kutsunud tegema. Näiteks vana lubikrohvi mahakiskumine köögi ja magamistoa seintelt. Tolmule lisandusid väikesed naelad, mis sõrestikku seinal kinni hoidsid. Ja siis tolm, tolm, tolm … Tolmust ja tolmurullidest ninas, hallidest juustest said üldse minu kaaslased mitmeteks pikkadeks nädalavahetusteks.
Mis ma välja viskasin? Eelkõige kõik selle, mis on majale lisatud pärast suurt sõda – saepuruplaadi, vineeri, voodrilaudadest lae, tapeedi. Olin sunnitud välja viskama ka varasemast ajaperioodist seina- ja laekattematerjale aga seda seetõttu, et nende taaskasutamine oleks olnud väga keeruline kui mitte võimatu. Aeg oli nende suhtes oma töö teinud. Põhimõtteliselt said kõik seinad alasti kistud ja selliseks on nad jäänud tänaseni. Eesmärk oli meil säilitada kõik säilitamiseks kõlblik. Näiteks jäid alles kõikide lagede originaallauad. Esialgu väga pragmaatilisel põhjusel, nimelt oli lagede peal mulla ja turba segu, hiljem sai kõik lauad puhastatud ja tagasi pandud. Kahju oli seintelt maha rebida ka rukkilillemustriga tapeeti! Sellele aitas kaasa uute akende paigaldus, mille käigus osa meie säilitatud tapeedist hooletult teadmatusest maha kisti.
Nüüd kui seinad ja laed olid paljaks kistud, sai ka selgeks maja seisukord. Kohas, kus katusest oli vesi läbi jooksnud, oli sein saanud kerge veekahjustuse. Õnnelikul kombel ei olnud sissesadanud vesi jäädavalt kahjustanud ei seinapalki ega laelauda. Märjad osad kuivasid kenasti ära ning ei vajanud mingit vahetust. Üllatav oli pigem see, et köögi lagi oli vaheseina kohalt päris läbi. Koos laudadega oli kahjustada saanud ka üks laetala, mis läks väljavahetamisele. Uue tala tellisin naabrimehelt, kellel on Rõhu külas väike puutöökoda.
Maarja töö aias ei olnud küll oma olemuselt keeruline kuid füüsiliselt ilmselt sama väsitav kui ehk enamgi. Kindlasti on kõik lugejad riisunud lehti ja teavad, et tegemist ei ole maailma kõige kergema tööga. Seda eriti kui lehti on mitme aasta jagu. Meil kasvavad maja ees suured põlispuud, sealt ikka pudeneb neid korralikult. Lisaks ümbritses maja kahest küljest tihe kreegivõsa, mis maja põhjaküljel ulatus lausa majani. Lisaks veel aias kasvavad vanad õunapuud.
Vanad lauad ja muu puidukraami põletasime maja juures lõkkes koos aiast kokkuriisutud lehtedega. Muu rämps nagu kipsplaaditükid, elektrikaablid ja rämps, mille koht on prügimäel, sai alguses ladustatud maja ette, kust see hiljem täiesti ametlikule prügimäele viidi.
Koristustöödel osalemise eest pean tänama Intsu, Monikat ja Janet, minu matkakaaslasi, kes mulle paaril korral hoogtöö korras appi tulid!