Ühel hommikul välja minnes märkasin majale küllaltki lähedal, puhtakslükatud teeosal, kummalist ümmargust tompu. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on üksiku nurmkanaga, kes ei-tea-kust siia Nahkanuiale sattunud oli. Võib siiski olla, et tema kohalviibimine polnudki nii juhuslik, sest järgnevatel päevadel võis samu linde kohata siinkandis mujalgi. Ühe neist õnnestus Maarjal ka kaameraga jäädvustada. Mina omakorda nägin suuremat parve Rõhul, ahjumeister Vello endise elamise ees. Jätsin auto seisma ja filmisin telefoniga, taustaks Ülle Kaljuste poolt loetud Andrus Kiviräha lastelugu, mida Mattis parajasti kuulas. Nüüd pole nurmkanasid pikemat aega näha olnud, huvitav, mis neist saanud on?
