Elades perega Paides Veski tänaval, näitas meile aega kusagil tubades paiknenud vana seinakell. Ma ei mäleta enam, millises toa seinal kell oli nagu sedagi, milline see täpselt välja nägi kuid hästi on meelde jäänud, et tegemist oli täis- ja pooltunde märkiva kellaga. Pooltunnil siis üks löök ja täistunnil vastavalt sellele, palju kell parajasti sai. Mind kella töö ei seganud, harjusin sellega kiiresti. See eest meie külalistel oli üksjagu tegemist, et öösel sõba silmale saada. Mõni neist ärkas hommikul sama väsinuna kui õhtul magama minnes ja ajas süü seinakella kaela.
Nii meeldivate mälestuste tõttu kui ka kinnisideest, et iga korraliku talumajapidamise seinal lööb pool- ja täistunde korralik seinakell, muretsesime endalegi ühe sellise. Kuigi ma väidan, et ma meie kodus olnud kella ei mäleta, sai see konkreetne kell valitud just peamiselt minu poolt ning tuginedes ajanäitaja väljanägemisele Veski tänaval. Lasime kella korda teha aga oma tööd pole see saanud teha. Kella löögid ei sobinud ei Maarjale ega Mattisele ning pendel pandi seisma.
Nüüd läksime teisele katsele. Täna hommikul kurtiski Maarja magamata ööd ja kirjeldas, kuidas tema suurimaks sooviks oli päeva saabumine, et siis sellest hullusest vabaneda. Nii huvitav kui see ka ei ole, mõtlesin mina hommikul, et kas kell ikka töötab, sest ma ei kuulnud seda kordagi löömas! Naljakas, eks. Nüüd on õhtu taas käes ja tüliks pole meil veel läinud. Pole välistatud, et öösel kell salaja, otsekui iseenesest, seisma jääb.
Kuid see seinakell pole ainus, mis meie kodus aega näitab. Et mul eile riiuleid pannes olid tööriistad käepärast, panin kööki üles ka ühe teise kella. Selle kinkis meile minu ema nagu ta ka kollase köögikapil seisva kollase kella ja Maarja toas oleva väiksema kella. Kaks viimast ei ole rariteedid vaid kaasaegne “käsitöö”, mida võib endale soetada neist mööblikauplustest, kus müüakse vanaks disainitud uut ning töötavad patareidega. Seinakell ja sinine köögikell seevastu aga tahavad võtmest üleskeeramist.
Suur, korralik kuid pisut teistsuguse väljanägemisega seinakell oli omal ajal ka Nipi Kõrsi talu pererahval. Seda kella võib vilksamisi näha sellele fotol siin. Võib olla on see isegi veel alles. Kes teab!
Ma ei teagi, mis ma selle kellalooga öelda tahtsin. Lugedes oma teksti tundub, et mitte midagi. Samas jälle kuuldes kellade rõõmsat tiksumist ja üht neist iga pooltunni järel löömas arvasin, et need mõned sõnad ja mõtted väärivad kirjapanekut. Kasvõi enda tarbeks …
1 kommentaar
See GUSTAV BECKER-i seinakell on küll uhke asi. Ise mäletan oma vanaema-vanaisa juurest, et seal lõi ka kell lisaks tundidele ka pooltundidel ja sellega harjub päris kiiresti ära.
Öeldakse, et kellel on igas toas kell, see hindab aega.