Nagu suuremale osale Eestimaa töörahvast oli eilne ka mulle tööpäev. Seepärast jõudsin Paidesse oma vanaema juurde väikesele perekondlikule koosviibimisele ja pidusöögile pisut enne üheksat. Kuigi see mõnus olemine oleks võinud kesta kauemgi, asusime kella 10 paiku teele kodu poole. Ühest küljest olime nõuks võtnud päev kodus lõpetada, teisalt tegi selleks ajaks juba tunde kestnud tuisk muret ja pani arvama, et pikemalt viivitades ei pääsegi me Nahkanuiale.
Kartused olid põhjendatud. Kell 10 õhtul polnud ükski tee minu hinnangul sahatera näinud ja lund jagus kõikjale. Kuna hirmul on suured silmad ja mul tõepoolest ei olnud soovi õhtut koos lastega autos hanges veeta, võtsin SMS-i teel ühendust Vardja teed lükkava ettevõttega ning helistasin ühele sõbrale. Pikalt ei taha sellest kõnelda, see mida ma esile tõsta tahan, inimeste headus ja abivalmidus, tuleb allolevast kenasti esile. Ja õnneks abi vaja ei läinudki, sest pääseseime kenasti koju. Mõlemale abipakkujale aga suur-suur tänu nii minu kui ka Matilde Meelimari, Miko Mattise ja Maarja poolt! Tänu sellistele inimestele on maaelul väärtus!
SMS-i vahetus teehooldajaga:
SMS-id sõbralt peale telefonikõnet:
Juba paistavad traktori tuled, kes tuleb läbi tuisu teed lükkama!