Viimaste päevade peamiseks emotsiooniks on olnud tühjus, hinges, peas, igal pool. Ei ole tahtmist midagi ette võtta, pole mõtteid mida kirja panna. Ramon viitab kindlasti mõnele varasemale postitusele, mis kinnitab, et aasta tagasi samal ajal oli mul samasugune kassiahastus ja võib olla on tal isegi õigus. Mine tea! Ma ise küll kipun arvama, et põhjused on mujal …
Kuulan ja loen uudiseid. Üht tipp-poliitikut süüdistatakse riigi reetmises. Palju tarku mehi võtab sel teemal sõna aga tõde ei paista kusagilt. Kuulan ja imestan kuidas me küll rahvana (küllap ka inimkonnana) oleme jõudnud nii kaugele, et oleme suutnud tühjaks teha kõikide sõnade ja tegude tähenduse! Tee mida soovid ja pärast mõtle sellele põhjendus vastavalt vajadusele. Ja selliseid “uudiseid” on ajakirjandus täis! Usaldusväärsus, lojaalsus, ausus, vaprus, headus, seda loetelu võiks jätkata, ma ei näe neid omadusi. Näen valet, omakasu, pettust, erapoolikust, ahnust … Seda kõike pakutakse meile tõe pähe ja me käitume ootuspäraselt, asudes analüüsima ja seisukohta võtma asjades, millest meil aimugi pole.
Rahvas arutleb EURO tuleku plusside ja miinuste üle. Mõne jaoks on krooni kadumine võrdne isegi rahvusliku identiteedi kaotusega. Mina ei mõista seda! Kuidas saab mistahes valuuta olla rahvusliku identideedi kandja? Mul on enda arvates palju elulisem probleem: istun praegu siin oma Nahkanuial ja mõtlen, kas saan homme tööle või mitte. Mõtlen, et mis juhtub kui elekter ära läheb? Lätis vist läks. Kuidas ma saan hakkama ilma elektrita paar päeva, nädala, kuu?? Kuidagi saan, vähemalt niikaua kui tegemist on lokaalse probleemiga. Aga edasi? Ja kui nii on läinud, mis seal enam vahet, kas kroon või euro? Tuisk seda ei küsi, külm samuti mitte.
Mõte eksleb edasi. Elu maal, palju räägitud ja kajastatud teema aga tulenevalt harjumuspärasest sõnade-lausete omandamise viisist tähekombinatsioonidena, kaugelt mitte läbinisti mõistetud. Oi kui mõnus on linnameestel pidada kongresse ja rääkida seal kõigest sellest mida oleks vaja teha ning veel vormis nagu need asjad oleksidki tehtud! Küll on vaja siia töökohti, noori, raha ja ma ei tea veel mida. Jama! Kui juba meie elukorraldus on sedavõrd seotud linnadega, et igasugused katkestused halvavad elu täielikult, miks mitte siis seal juba elada? Me ei tooda ju ise midagi, absoluutselt mitte midagi kui välja arvata mõned ükskikud. Aga ega nemadki paljast rapsist, meest, lambalihast ainult ära ela.
Omal ajal süüdistati mind selles, et ma polevat kohalik. Avastasin hiljuti, et “kohalikuks” olemise või mitteolemise iroonia seisneb hoopis milleski muus. Sest kes on kohalikud? Alamakstud, alahinnatud, sageli lausa tööta, unustatud inimesed. Ma ei imesta enam, miks näevad kaugemate külade või talude köögid välja mõningate mugavustega samasugused nagu need olid ca 80 aastat tagasi. Pole lihtsalt vahendeid. Ka mina olen muutumas samasuguseks alamakstud ja tulevikus võimalik, et ka tööta inimeseks. Sest kes mind siit kaugelt ikka tahab. Linnas ju kõikjal tiimitöö, seda kaagutavad häbenematult isegi need omanikud-tegevjuhid, kelle ettevõttes meeskonnatunnet olemaski pole olnud.
Külakogukond, tugevam või nõrgem nagu ta parajasti juhtub olema, ajab muidugi hääbumisele sõrad vastu. Kange ja egoistlikku rahvana võib maal elades siiski tajuda inimlikkust ja mõistvust mitte ainult kena formaalsusena vaid ka reaalset väärtust omava tegevusena. Samas võib olla, et ma olen oma mõtisklustes taas ringiga jõudnud fantaasiamaailma …
Ühesõnaga ma tunnen väsimust. Ma tunnen seda eelkõige meid ümbritseva suhtumise pärast, kus teod on asendunud sõnadega, lubadused võltslubadustega ning siirad sõnad demagoogiaga. Ma ei suuda täna õhtul uskuda sellesse, et see mida ma teen või olen teinud, midagi muudaks. See on kõik sama mõttetu nagu ka minu elukoht siin Nahkanuia külas ja mina isegi.
Loodetavasti on tegemist siiski minu eluspiraali ühe kindla kohaga ja millalgi lähitulevikus, väljas undava tuisu vaibudes, särab ka minu mõtteis taas päike.
6 kommentaari
Pereisa vastustus tekitab vist enamikes meestes mõnikord masendust. See ebameeldiv tunne on õnneks reeglina mööduv, sest needsamad, kelle ees vastutad annavad jõudu edasiminekuks. See lihtsalt peab nii olema.
Sul on D-vitamiini puudus. Loe siit
http://blog.kaitseomatervist.ee/dvitamiin/
Igasugune jõud saab vahepeal korraks otsa. Pigem oleks ime, kui kogu selle rahmeldamise juures (ja ma ei mõtle seda loomulikult negatiivselt) midagi taolist sinuga ei juhtuks. Eks see omaette kangelastegu ole, mu silmis vähemalt.
Aina vanemaks saades muutub maailm ka kuidagi väiksemaks. Ei vaata enam alt üles paljudele asjadele, nagu varem. Ja see on ka vahel natuke masendav.
Aga nojah, mina mitte-maamehena ei oska kindlasti väga palju kaasa rääkida.
Samas, ma olen päris kindel, et vajadus ise hakkama saada muutub aja jooksul ja seejuures pikaks ajaks pöördumatult aina vajalikumaks. Nii et see, mida sina praegu läbi elad, võib vabalt olla miljonite lähitulevik.
Kas ja kuidas D vitmaniini vajaduse rahuldamine aitab mul mõista paremini mõjuagentide jms. olemust? :)
Aga ei vaidle vastu, ilmselt ongi puudu.
…food sources such as fatty fish, mushrooms, eggs, and meat are rich in vitamin D and are often recommended for consumption to those suffering vitamin D deficiency.
Talvele omased pimedad õhtud, argimured, negatiivsed uudised, jah seda jätkub meie ümber. Kerge on mul öelda, ära võta meid ümbritsevat negatiivsust liiga südamesse, sest paljuga oleme vähemal rohkemal määral seotud. Samas tasub mõelda siiski rohkem positiivsele ja eirata negatiivset. Sul on väga tore pere, kena kodu ja veel selliseid väärtusi, mida ei saa raha eest osta ja millest paljud ainult unistavad.
Jõudu ja jaksu!