Hästi kirjutatud artikkel delfi.ee vahendusel

Oma eelmise postituse jätkuks sain hommikul ETV uudiseid vaadates viite ühele artiklile, mis minu tähelepanu köitis ning mille arvuti taha jõudes kohe üles otsisin. Ma avaldan harva Nahkanuia ajaveebis teiste kirjatükke aga las ta olla. Sest nagu minu kunagine Paide III Keskkooli matemaatikaõpetaja Tiiu Juurma armastas öelda, “erand kinnitab reeglit”.

Raivo Orgusaar’e kirjutatud artikkel kattub peaaegu 1:1 minu seisukohtadega ning avab muu hulgas paljuski ka seda, mida ma pidasin silmas kui kirjutasin, et oleme teinud tühjaks oma keele tähenduse. Ma lihtsalt mõtlen, et mis juhtuks kui ’inimesed hakkavad valima omale kummardamiseks õigeid iidoleid’! Kas  ja kui kauaks suudavad need õiged jääda õigeteks ning teenida oma rahva huve? Nagu hr. Orgusaar olen ka mina oma elus jõudnud “eksimatute” järeldusteni. Üks neist sedastab, et mistahes karjääriredelil edasijõudmine muudab reeglina väärtushinnanguid ning need muutused ei ole tavaliselt hierarhias madalamal olevaile isikutele kasulikud.1

Täna oma hommikul küsis äi minult, et kas olen ka oma kanditatuuri eelseisvateks valmisteks üles seadnud. Kuigi see oli naljaga pooleks küsimus, annab see mulle taaskord võimaluse väga üheselt öelda, et “EI, ma ei kavatse osaleda poliitikas, ei täna, homme ega ka kaugemas tulevikus” nagu ka mitte taotleda edu mujal, kui edu “võti seisneb [—] kavaldamise, petmise ja koguni oma tõekspidamiste eiramise meisterlikkuses”. Ma tahan olla ja jääda selleks, kelle jaoks “luud ukse ees” on piisav ning anda oma lastele kõik, et nende peas ei “küpseks juba maast madalast teadmine, et isale sarnaselt mõne poliitilise erakonna [või kahtlase väärtusega ettevõtte] kaitsva tiiva all tegutsedes pääseb privileegitute sekka”. Usun, et see on võimalik!

Meie esivanemad suutsid sajandeid kestnud ikkele ja raskustele vaatamata säilitada selle, mida me nüüd oma kultuuri nime all tunneme. Nad kehtestasid meile moraalinormid, millest lähtudes oleme olnud töökad, õiglased ja abivalmid oma rahvuskaaslaste vastu, minemata vastuollu õigusnormidega.

Nende normide kohaselt oli aumehelikkus eelduseks inimestevahelistes suhetes, selleks, et keegi sind üldse aksepteerima hakkaks. Vargused, valed ja reetmine olid niivõrd taunitavad, et sellistel inimestel oli oht langeda sügavasse ühiskondlikku isolatsiooni. Olid ju inimestel lukkude asemel vaid luuad ukse ees, sest ebaausaid ja valelikke inimesi peaaegu et polnudki.

Just tänu nendele raamidele pole Eestis aastasadade jooksul kujunenud Somaalia laadset ühiskonda, kus on levinud arusaam, et lisaks üldistes kultuuriraamides tehtavale raskele tööle on võimalik veel ära elada ka märksa kergemalt, neid ahistavaid raame lihtsalt purustades — tehes mitte seda, mis on eetiline ja kogu ühiskonnale vajalik, vaid valides hoopis tegevusi, milles ligimesed, eneseväärikus ja autunne pole enam sugugi mitte primaarsed.

Kuigi meie teekond Somaaliani on hetkelgi veel pikk, oleme me täna juba kahjuks tegemas suuri samme selles suunas. Meie ühiskond on suurte sammudega eemaldumas meie esivanemate tõekspidamistest ning astumas aega, kus ei maksagi enam mitte ausus, töökus ega põhimõttekindlus, vaid sootuks midagi muud. Üha enam astutakse ühiskonnas samme, mis pakuvad lihtsamat äraelamist.

Väga masendav on vaadata, et neid väärastunud valikuid tehakse tihti pimesi, minnes kaasa just nendega, kes vaid kõrgemat palka või ühiskondlikku positsiooni lubavad. Naised ei vali enam mehi mitte nende iseloomu ega ka üldise käitumise, vaid nende karjääri ja jõukuse põhjal, arvestamata ning teadmatagi tihti meeste veendumuste, tegevuse ja rikkuse õiguspärasust. Selle kompenseerib vaid neile naistele võimaldatud raha hulk.

Mehed valivad töökohti reeglina just palganumbri järgi, võttes tihti vastu ameteid, mille edu võti seisneb vahel hoopis kavaldamise, petmise ja koguni oma tõekspidamiste eiramise meisterlikkuses.
Noored aga otsivad veel koolipinki nühkideski omale juba tulevikuks kohta, kus mitte midagi tegemata saada kõrget palka ja nautida teistele kättesaamatuid hüvesid, leides säärasel moel peavarju näiteks mõne suurerakonna noortekogus. Nähes seal ringleva raha ja võimaluste hulka, kaotavad need noored juba varakult nii ausa töötahte kui ka mõtlemisvõime. Ainus, mida need noored nüüd oma privileegitud hõlpeluks veel vajavad, on täielik kuuletumine oma parteiisandatele ja nende veendumuste ja tõekspidamiste laitmatu järgimine.

Kahjuks toimub sama mõttemaailma väärastumine juba ka nende isikute lastega, kelles küpseb juba maast madalast teadmine, et isale sarnaselt mõne poliitilise erakonna kaitsva tiiva all tegutsedes pääseb privileegitute sekka.

Paistab, et inimesed on hetkel, mil neile on osaks saanud mis tahes tähelepanu, nõus aksepteerima keda iganes, võttes kas või räpase minevikuga tipp-poliitikutelt vastu tänuavaldadusi, tänukirju ja autasusid.

Kas pole lõpuks saabunud aeg saada mõtlevaks inimeseks? Enne kui kuulata “tõde” selliste inimeste suust ja saada neilt mingit tunnustust, tasuks ehk meenutada nende minevikku ja saada aru, millist “tõde” on need isikud minevikus rääkinud ja millistel asjaoludel on need „auväärsed” isikud oma tavapalgalistelt töökohtadelt komeedina rikka eliidi sekka on tõusnud. Peaks püüdma aru saada selle „tõe” tegelikust olemusest ning sellestki, milline „au” ja ”tunnustus” nende käe läbi siis õieti teile osaks saab.

Oma õiglustunde eiramine ja selle alateadlik allasurumine ning kuuletumine inimestele, kes hetkel paremal positsioonil ja rikkamamal elujärjel on, meenutab alkohoolikute veendumust, et nad ei ole alkohoolikud.

Seni aga, kuni inimesed valimatult omale kummardamiseks valesi iidoleid valivad, annavad nad oma valeiidolite räpastele tegevusele aina uut tuult tiibadesse. Jäädes seejuures ise oma iidolite kaudse tegevuse tagajärjel peost suhu elama — viletsuse piiril ja eurosentide eest.

Allikas Delfi.ee: Rahva õiglustunne on väärastumas?

  1. Vaata ka postitust “Kas tuleb tuttav ette?“ []

Jäta kommentaar