Sain täna kaks põnevat maili, mis taaskord annavad mõista, kui väike on tegelikult maailm, või täpsem oleks öelda, kui väikeseks ta on muutunud pärast interneti loomist ning igaühele kättesaadavaks tegemist. Esimene kiri, see mulle olulisem, on arvake ära kellelt – ilmaski ei arva – see on Helene Wredelt, kes on 1605 aastal surnud Henrik Wrede järeltulija. Oma kirjas küsib ta luba minu ajaveebis (ilmselt nahkanuia.net) olevate mõisa fotode kasutamiseks, mida ta soovib kasutada enda kodulehel Wrededest aadressil www.wredes.com. Wredede sugupuud puudutav osa huvilistele aga peaks paiknema sellel aadressil siin http://www.wredes.com/Bas/Wredeslakten.htm.
Loodetavasti jääme Helenega suhtlema ning mul õnnestub tema vahendusel tuua midagi uut ja põnevat ka Koeru rahvani. Esialgu on see siiski unistus, mille täitumist ma oma vastusega tasapisi realiseerima asusin.
Teine kiri ei kujuta endas iseeneses midagi põrutavat. Minuga võtab ühendust klassivend Majanduskooli päevil ning kirjeldab kuidas ta läbi vanadpildid.net keskkonna mind leidis. Tore on see ikkagi juba seetõttu, et sellised asjad juhtuvad ja inimesed võtavad vaevaks kirjutada kiri. Eriti need, kellega ammu kohtunud pole.
Tegelikult olen veel kuulnud samasuguseid lugusid inimestelt, kellega on saanud koos olla kuid keda elutee on teadmata suunas viinud. Nahkanuia ajaveebi “puhtjuhuslikku” avastamist kirjeldas suvel Väinjärve ääres kohatud klassiõde keskkooli päevilt ning midagi sarnast mainis sõber maleva päevilt, kui ma teda möödaminnes Tallinnas kohtasin.
Nii et tasub ajaveebindusega tegeleda küll. See võib viia väga huvitavate kontaktideni äärmiselt põnevate inimestega, kaotatud sõpradega minevikust või uute sõpradega olevikust. Ja need suhted on seda väärtuslikumad, et sundi (nagu koolis või töökohal) nende tekkimiseks pole. On ühised huvid.