Siin on üks ammu lubatud lugu 1967 aastal avaldatud raamatust "Õngemees kalavetel", mille on kirjutanud Elmar Sikk, kunstnik ja kalamees. Otseselt ei ole loo tegevuskoht ja selles olevad inimesed seotud Nahkanuiaga kuid kaudselt küll. Loo tegelased üritavad ju jõuda Vägeva poolt rongilt tulles üle Endla soostiku Oostriku ojani, mistõttu pole välistatud, et oma teekonnal külastati ka Nava, Haava või Vardja talusid. Mindi ehk läbi Nahkanuiagi.
Loos on tõenäoliselt silmas peetud Linnusaare kalameest, sedasama, keda oma raamatukeses "Endla järv" (või oli see "Põltsamaa jõgi"), mainib ka H. Joonuks. Kindlasti ei saa olla tegemist Nava soosaare rahvaga, kellest ma algselt arvasin selle loo kirjutatud olevat, sellega ei klapi juba olustik.
Rääkides hiljuti Koeru ühe staazikama kalamehe Vello Starastiga, pidin tõdema, et ehk peitub võti Nahkanuia küla kohta lisateabe hankimise võti hoopis kalameestes, kes on aegade jooksul külast läbi Vardja jõele käinud. Nemad olid need, kes kondasid mööda jõeääri, magasid luhtadele püstitatud küünides ja suhtlesid soosaarte elanikega. Kuidas ka ei oleks, on iga nende poolt poetatud infokilluke olulise tähtsusega nagu ka see Elmar Kitse lugu, et paremini mõista Endla nõos ja selle servadel elanud inimesi. Head lugemist!
E.Kits, "Järvevahi jutustus"
Meie, st. Karla ja mina, olime hästi väsinud. Tuigerdasime kahekesi laia soo mätaste vahel, higi nõrgumas silmadesse ja mööda selga. Päike praadis kukalt, hautas kaenlaauke ja kubemeid. Põdrakärbsed trügisid kõrva ja krae vahele, siblisid kaabuserva alt higist märgadesse juustesse. Parmud aga lõbutsesid, vilkalt ja nobedalt, hammustades kord Karlat, kord mind. Oli kuulda vaid vaikset vandumist ja mudase vee lurtsumist säärsaabastes.
Ainsaks lohutuseks selles piinas oli külm vesi.
Kui fotoaparaat suutnuks fikseerida meie võimsaid auru- ja higipilvi, tohutut putukaväge, oleksime paistnud mingite siia-sinna kõikuvate hiiglaslike heinakuhjadena Sinijärve laias soos.
Meie soov ja eesmärk oli jõuda Oostriku ojani seal kaugel sinises vines. Olime varakult, poolenisti magamata, vaksalist teele asunud. Hommikuses jaheduses ja küllaltki värsketena marssisime kähku ja kiirelt oma kümme kilomeetrit maha. Nüüd aga oli see uute maade avastamisärevus närbunud. Leitsak ja pimeparmud – need väikesed hallid – pikeerisid hääletult ja valusalt. Ääretu soo, pajuvõsa ja kuskil päikese all kiiskav järv seisid tardunult, nagu millegi ootel. Vaikus oli kuum ja rusuv.
Meie aga tammusime edasi, komistasime mätaste vahele, mätaste otsa, kord ühele, kord teisele poole, aga liikusime siiski edasi.
Äkki ütles Karla: „Peame nõu!“
„Kas kohe?“ küsisin mina.
„Kohe! Nüüd kohe! Mis sa arvad, kas järvevaht peaks veel elama?“
„Tõesti ei tea.“
„Mäletad, see, kes elab oma naisega süsimustas lossis? Peaks vist vaatama minema.“
Järvevahi maja pidi siin lähedal olema. See oli õieti küün. Ja selle küüni seinad olid põletatud (mitte põlenud) nii seest- kui väljastpoolt.
Meid tõmbas sinna.
Ajasime end püsti; surin reites oli vaibunud. Sättisime kaabud enam-vähem õigetpidi pähe ja suundusime jõele, et selle kallast pidi järvevahi majani jõuda. Teadsime, et oja või jõe kaldad on alati tahkemad ja paremad astumiseks, mis sellest, et käänakuid täis.
Kiirustasime otse järvevahi maja poole.
Meid valdas veider tunne, nähes keset heledat rohelust, noorte valgete kasetüvede vahel suurt süsimusta ehitist. Astusime söestunud seina varju. Siin oli jahe ja mõnus. Seisime tükk aega üsna vaikselt. Küünist kostis rahulik norskamine.
Söestunud uks oli seestpoolt krambis. Köhatasime, koputasime ja köhatasime veel kord.
Kuulsime seestpoolt kobistamist, sahinat, siis jälle kobistamist, tasast kõnet ja kolksatust.
Järvevaht ei tundnud meid muidugi algul ära, sest sellest kunagisest hetkelisest kohtumisest oli möödunud mitu suve. Ja küllap oli vahepealsete sündmuste tulv varjutanud seda nõrka mälestust, mille võisime siia jätta.
Küünis hõljusid havi ja särje lõhnad, kuiva heina lõhnad segamini põlenud puu lõhnaga.
Kui silmad pimedusega harjusid, märkasime heinte peal lavatsil lamavat ka järvevahi naist.
Peagi haihtus esialgne kohmetus ning asendus isegi liialdatud elevuse ja kodususega. Jutt laabus ja mõningase siia-sinna põiklemise järel pöördus kalale ja kalapüügile.
Pikema arutluse põhjustas mulle meenunud lugu, kuidas ma kunagi Navesti jõel särgi õngitsedes (see juhtus Kiisa koolimaja ligidal) tõmbasin ühe konksuga korraga välja kolm kala: särje, ahvena ja havi.
Selle loo meenutamisega oli jutt saanud õige suuna ja hakkas ladusalt libisema. Järvevaht sättis enda mugavamalt istuma ja pajatas järgmist:
„Mõni aasta tagasi sõitis siia autoga üks linnamees, ütles enese Tallinnast olevat. Tutvustas ka, aga nime pole meeles. Oli jutukas mees. Rääkis, et armastab loodust ja eriti õhtul järve ääres vahtida, kui päike looja läheb. Ütles, et väga tore on, kui ööbik laksutab, ja et harrastab kalasporti, kui aeg ja amet vähegi lubavad. Ta olevat ka jahiseltsi liige ja oma elu jooksul mitmele havile pihta saanud. Pakkus mulle ja naisele šokolaadi ja oli üldse tore mees. Rääkis, et olevat palju ringi sõitnud ja tulnud siia kanti vaatama, et kas siin suuremat kala ka liigub. Jutt kaldus kalapüügile ja siis ta küsis minu käest, et kuidas üldse üht suurt kala püüda, näiteks suurt havi.
Ütlesin, et kindla peale ei saa midagi öelda, et mõnikord võtad unna hommikul välja sama särjega, kelle õhtul vette pistsid. Vahest on ehk veidi suuremaks kasvanud. Aga juhtub ka, et tirid välja puudase säga või poolepuudase havi. Kõik oleneb sellest, kas kala tahab võtta või ei taha. Näiteks see särg ei meeldi, kes praegu unna otsas on, võtad selle ära, paned teise, nigelamagi, – ei saa veel selga pöörata, kui unnalatt vastu vett lartsatab.
Kõige kindlam, ütlesin, on siis suurt kala saada, kui unna otsa pannes suurem sööt. Siis väike kala võtta ei saa.
Mees, see linnamees, oli kenakesti hasardis ja käis peale nagu uni, et lähme ja paneme ikka mõned unnad sisse, ja et kindlasti tuleb mõni suur havi otsa, sest ilm olevat na ilus.“
Selline linnamehe totter oletus tekitas meis kõigis lõbusa elevuse, nii et naersime südamest.
„Vaidlesin küll vastu,“ jätkas järvevaht, „et praegu, jumala selgel päeva ajal, sellise kuumusega havi lihtsalt põõnab kuskil põhjas muda peal, lehtede varjus, et ükski vägi ei meelita magavat havi sealt mõnusast jahedusest kuuma päikese kätte, ta peaks siis täitsa arust ära olema. Pista talle kas või ise särg hammaste vahele, aga ta ei taha. Naine vahele, et noh, sul nagunii unnakala vaja, ööseks, ja külalise asi, et mine tea … Noh, ütlesin mina, tühja kah … Võtsime siis osmiku põranda alt ussimannergu ja unnad, ja läksime jõele.
Oli niisama tulikuum päev nagu tänagi, tuulehiukugi ei tundnud. Jõel sagis igasugu mutikaid ja kärbseid, ja rutassärjed ahmisid neid ikka mulks ja mulks.
Saime üsna kähku kümmekond särge ja sekka ka ühe väheldase havi. Torkasin siis kähku (sest säärase tuulise ilmaga ta sunnik kärvab ruttu) traadi konksuga külge ja viskasin samasse auku, kust ta välja tuli. Sättisime ta ridvaga korralikult keset vett.
Särgi pistsime igasse auku kaks, kuni järveni välja.
Suurt ma sellest värgist ei lootnud.
Mul oli kombeks pärast undade sissepanekut veel kord kõik läbi vaadata, et kas mõni särg pole ehk ennast lahti kiskunud või ei liiguta ennast küllalt kenasti, sest on juhtumeid, et söödakalad, kopsakamad ahvenad ja havid, on nööri hargist lahti kiskunud ja ajavad suure usinusega taga vähemaid vendi, õgivad neid nagu ennegi, endil unnanöör taga lohisemas.
Kõmpisime sinna tagasi, kust alustasime. Mäletan, vahetasime välja ühe särje, sest nöör seisis vaikselt ja lontis, särg ise helendas, kõht ülespoole. Pea ja saba olid tal aga ära hammustatud.
Kõndisime edasi kuni esimese auguni, kus olime söödaks pannud havi. See oli jõudnud ennast hargilt lahti rebida, pugenud august ülespoole kitsasse jõekaela paksu kõrkja sisse. Unnalatt oli pingul ja lookas, otsapidi vees. Kiskusime ridva kaldast välja ja hakkasin nöörist sikutama, et ehk rabeleb kuidagi rohust välja … Aga tee mis tahad, mitte mingisugust elumärki ega liigutamist, ei kippu ega kõppu, kinni mis kinni! Arvasime, et oli ennast kuskile roika taha keerutanud ja võib-olla sõlmegi ette seadnud. Nöör oli hargilt jupitumaks maha keritud ja seisis pingul … Sikutad, sikutad, aga viimaks katkeb ja … Kahju oleks nöörist ja kahju ka suurest heast konksust. Ei aidanud muu nõu, kui pidime lootsiku tooma. Hõikasin naist, kes oli osmiku juurde jäänud, et toogu ruut lootsik. Too seisab meil osmiku juures abajas. Ise hoidsin kogu aeg nööri.
Seni kui, naine lootsikuga õiendas, kirusin endamisi, et oli mul nüüd seda jama vaja, just nagu narr, säärase ilmaga, päise päeva ajal. Tööd ja tegemist osmiku juures küllalt.
Siis aga … roog oleks nagu liikunud ja nöörgi veidi lõtvunud. Hakkasin uuesti sikutama, aga ei targemat midagi.
Lõpuks tuli naine lootsikuga. Kiskusime endid nööripidi peaaegu rooni välja, sinna, kus see arvatav roigas või palgiots pidi olema.
Mina tunnen seda jõge nagu oma taskuid. Midagi oli siin teisiti kui muidu, kuid mis just, seda ei osanud nagu seletada. Paistis nagu oleks roogu niidetud, sest risti üle jõe oli roos tühi vööt. Kuid kontsusid, mis niitmisel järele jäävad, näha ei olnud. Aga päris kindel ma polnud, oli see just nii või mitte.
Kinnitasime lootsiku ketiga kalda külge ja asusime linnamehega mõlemad rahulikult, aga kõigest jõust tõmbama, et kisume tolle havi koos roikaga roost augu keskele, et teda seal siis lahti harutada – kui ta üldse veel alles on.
Algul näis, et nöör ei pea vastu. Kuid siis tundsin, et midagi nagu oleks liigutanud … nõrgalt … õige nõrgalt. Tähendab, mõtlesin endamisi, on veel otsas. Tõmbasime veel, hästi rahulikult, aegamisi, aga ühtlase pingega, sest porri vajunud roikad, kui nad eriti okslikud pole, vabanevad aegamisi rahuliku ja ühetaolise tõmbe mõjul. Nii oligi. Aegamisi ja väga vastumeelselt hakkas raskus meie poole nihkuma. Tähendab, kui porist lahti on, siis see väike voolu vastusurve enam ei takista. Ei tohi pinget vähendada ja tuleb pikkamööda edasi sikutada.
Vaikse sahinaga hakkas roog nööripoolsest otsast vette vajuma. Nagu olime arvanud, seisis roigas põiki üle jõe. Imetlesin oma kanepinööri sitkust.
Nüüd jõudis palgi ots juba üsna lootsiku pära juurde.
Ja siis hakkas see märul peale! …
Oh sa mu meie! Veel praegugi värisen, kui seda meelde tuletan.
Kõigepealt tõusis palgi kaugemast otsast, teiselt poolt kaldalt tohutu havisaba ja virutas vastu jõge säärase lartsu, et veesammas tõusis mitme mehe kõrgusele. Ülespaisutatud vesi langes ladinal alla nagu äikesevihm. Naine kaldal sai läbimärjaks, ja muidugi meie ka. See aga tõusis tohutu veesein otse meie silme ees ja lootsik kaldus küljeli … Meie linnamehega sulpsatasime jõkke. Mäletan, vette kukkudes nägin mõne silmapilgu jooksul selle veeseina sees umbes viie palgi jämedust koletist, must ja roheline … ja kuulsin hirmsat nohisemist. Hobusesuurune havipea tõusis vihisedes nagu tuulispask üle meie – nägin, et ta sülitas midagi suurt, hirmsat ja vingerdavat kaldale.
Siis pööras ta oma hirmsa pea otse pärivett ja hakkas järve poole vajuma. Kohe seejärel lookles ka ta saba samas suunas …
Mina olin kaldakõrkjaisse paisatud, lootsik kummuli, linnamees aga kaldale sattunud. Nägin teda osmiku poole lidumas.
Siis aga algas nii hirmus paugutamine, et ma kargasin esimese ehmatusega jõkke tagasi nagu peast segane, kuid ronisin siis ruttu jälle kaldale.
Mu naine, kes muidu on tasakaalukas natuur, oli endast täiesti väljas, vehkis kätega ja kiljus vahetpidamata: „Näe, vaata! … sa pühade vägi! … näe, vaata! …“
Nägime jõest tõusvat kaht veeseina ja nende vahel tumemusta ja rohelist koletist. Ta oli nii suur ja oikk, et kui ta pea oli juba käänaku taga, siis saba lohises üle heinamaa talle järele, kõiki jõekäänakuid kaasa tegemata.
Seda oli lausa hirmus vaadata. Näis, et jõkke ei jää enam tilkagi vett! Jõgi tühjenes silmnähtavalt, sest hirmsa kiirusega, pladina ja kohinaga surus see koletis kogu vee üle kallaste heinamaale, jättes enese taha peaaegu tühja ja porise jõesängi.
Lõpuks võttis koletis, jõudnud jõe suudmesse, kursi risti üle järve, otse lõuna suunas, veidi vasakule esimestest saartest.
Passisime naisega pool tundi veejoa pritsimist, mis kõrges kaares ja pladinaga järve tagasi langes. Havi ennast me juba ammugi ei näinud, paistis vaid päikese käes kiiskav veejuga.
Teisel päeval kuulsime tema hirmsast laastamistööst. Kala oli oma hullupööra kihutamisega ümber ajanud kolm latikaõngitsejate paati. Õngitsejad, kohalikud mehed, olid küll pääsenud kergete vigastuste ja ehmatusega. Aga Sinijärve viivas jões – millegipärast kihutas ta hull sinna – oli ta ühe linnamehe jõkke rebinud, kes just õnnetuseks siis landi vette heitis, kui kala käänaku tagant välja tormas. Vaeseke muidugi uppus pärast seda, kui kala oli teda sõidutanud nagu lutsukivi oma paar versta Sinijärve poole. Spinning leiti poolest saati kaldasse surutuna, mis polnud ka ime sellise tormamise juures. Spinningule oli peale graveeritud omaniku nimi, räägiti midagi Ardist või Ardust. Käepidemel olnud veel rodu numbreid nagu jahipüssil.
Niisugune oli siis see tookordne unnavõtmine … Kuid, ütlen, nii suurt havi ei ole mina enne ega pärast siin kandis näinud,“ lõpetas järvevaht.
Osmikus valitses hetkeline vaikus. Sest juhtum, nii põnev ja hämmastav, peaaegu nagu uskumatu, oli meid, nagu öeldakse, oimetuks teinud.
Olime Karlaga mõndagi läbi elanud ja paljugi kuulnud, kuid mitte midagi taolist. Pärast rusuvat vaikust arutasime ja kaalusime juhtumit veel mitmest küljest.
Mitmedki detailid jäid meile segaseks. Mis oli saanud linnamehest, kes suurt kala soovis, ja kuhu ta oli lidunud keset seda dramaatilist segadust? Mis oli see hirmus ja vingerdav, mille elajas kaldale sülitas, ja mida tähendas see hirmus paugutamine juba küllaltki suures möllus?
Nüüd võttis Karla jutuotsa enda kätte.
„Jah, mina, tuleb meelde, nägin seda kõike ju pealt, mina olin kaldal ja jälgisin kogu aja nende sikutamist, kui see koletis veeseinast pea üles kergitas ja oma hirmsad lõuad minu kohale tõstis, sest tema pea ulatus tüki maad üle kalda.
Mõtlesin, nüüd peab midagi juhtuma, ja pigistasin silmad kinni. Kohe kukkus mulle pähe midagi rasket ja libedat, nii et ma istukile vajusin. Seepeale peksti mind vastu selga ja ninasse tungis vänget havihaisu. Siis ma taipasin: see elajas, see koletis oli sülitanud minu peale ühe havi! Tirisime selle osmikusse, ta kaalus täpselt kaks puuda!
Linnamees aga, täiesti aru kaotanud, saanud kaldale, lipanud tulistjalu auto juurde, võtnud sealt püssi … ja paugutama.
Mis ajendil ta seda tegi, kuhu või mida ta laskis, seda ta hiljem ei olevat selgitanud.
Selle kahepuudalise olla ta aga autosse tirinud ja Tallinna kaasa võtnud. Nii ta saigi oma suure kala ja selle sees ka veel ühe väiksema.“
Kuigi meil oli ülimalt põnev ja meelelahutust küllalt, pidime siiski edasi minema.
Järvevaht ja tema naine palusid küll nende osmikusse ööbima jääda, kuid selgitasime neile oma reisi eesmärgi ning ütlesime pakkumisest ära.
Jätsime soojade käepigistustega nägemiseni, võtsime oma seljakotid ja püügiriistad ning asusime minekule.
Üle soomätaste komberdades kadusime varsti järvevahi silmist raba ja taeva vahelisse sinisesse vinesse.