Tagasi kodus

Olemegi tagasi kodus! Paraku küll kolmekesi, sest Suur Mati jäi ootamatult haigeks ning peab olude sunnil veel ühe päeva Türil vanaema-vanaisa juures olema. Tal ei ole seal halb olla, ainult koduigatsus kipub peale. Ja meie igatseme suure venna järgi.

Haiglast lahkumine venis päris pikalt. Meelimarilt võeti vereproov ja siis pidime pikalt ootama lastearsti läbivaatust. Mina jõudsin selle ajaga käia ära Järva Maavalitsuse perekonnaseisu osakonnas, kus Meelimari sai endale ametlikult nime, isikukoodi ja sünnitunnistus, mis kõike seda kinnitab. Sealt tormasin edasi Paide Linnavalitsusse, kus täitsin sotsiaalosakonnas sünnitoetuse avalduse. Maarja ja Meelimari on endiselt sisse kirjutatud Paidesse. Käia jäi veel pensioniametis, kuhu saab minna Maarja ise.

Vanaema käest sain kaks kilekotitäit ajalehti tulehakatiseks, postimajast võtsin ära kirjad ning lisaks sooritasin Paide kaubandusvõrgus mõned ostud. Uksetakisti köögi uksele, et see vastu külmkappi ei käiks, lambipirne ja väikese soojapuhuri lapse ja naise tuppa. Viimane hakkas mulle haiglas mähikimistoas nii meeldima, et pidin selle meile ka muretsema. Üldiselt nägi see linnaskäik välja nagu tavapärane “maaka” osturetk

Ühesõnaga poole kahe paiku olime valmis lahkuma ja lahkusimegi. Et tähtis hetk saaks jäädvustatud, lasin Maarja õel Laural teha endast, naisest ja lapsest pildi haigla uksel. Allolev on üks paremini väljatulnud fotodest.

Kodu võttis meid vastu pisut vaenulikult. Kuigi toad olid soojad, suutis majapidamine mind järjekordselt ebameeldivalt üllatada. Kõigepealt nägin saunas, kuidas mööda korstent jookseb alla lumesulamisvesi. Kiire kontroll näitas, et tegemist on korstnale jäätnud sulalumega, mis nüüd soojade ilmadega oli jälle sulama hakanud. Kuna maja vajus alates kokkupanemisest umbes 10 sentimeetrit, tõmbas vajumine algselt korralikult kinnitatud ja silikoonitatud korstnaplekid lahti ning nii need hiljem jäidki. Omad vitsad peksavad ja kui sellele aitab kaasa see neetud ilmastik, on tulemus käes. Käisin küll katusel ja lasin plekkide vahelel pisut silikooni aga see ei tahtnud niiskele pinnale kinnituda. Võib olla natuke siiski peab.

Teine ebameeldiv üllatus tabas kohe pärast seda kui olin avastanud märja saunapõranda ning saunast välja astusin. Raske lumi ja jääks sulanud vesi olid vahepeal lahti vajutanud 1/3 ulatuses majataguse vihmaveerenni. … Mõnda aega ei suutnud ma teha muud kui lihtsalt vanduda ja vanduda ja vanduda. Õnneks olin õues üksi ja keegi teine seda ei kuulnud. No on ikka nöök! Kui kilplala poleks tehtud juba Müüslerisse, patendeeriks ma selle nime kiiresti ja kutsuksin nii Nippi Kõrsi talu (ning iseennast).

Kõige selle kõrval võtsin ma pilgeni täis fekaalipaaki juba stoilise rahuga. Vilunud sibina tõin pikenduse ja pumba ning praegu peaks väljas kõva pumpamine toimuma. Loodan ainult, et pinnvesi paaki ennast pärast selle tühjendamist maapinnale ei tõsta!

Aga mis seal ikka! Ajutine meeleheide on inimeste puhul küllaltki tavaline emotsioon. Kui ma mõned tunnid tagasi oleksin maha laitnud ükskõik kelle maalekolimise soovi, siis nüüd ma oleksin pigem vait. Ei ütleks head ega halba. Ühest küljest on ju selge, et oma majapidamine nõuab rohkem hoolt kui kastike kortermajas aga kas see nii räige peab olema nagu mul siin kohati, kahtlen sügavalt. Võib ka muidugi olla et ma forseerin üle!?

Tegelikult on täna peamine see, et pisiperega on kõik korras ja homme jõuab Mati ka koju. Siis ootab ees üks pikk puhkusenädal!